Et mis siis…

Mul on meie riigi, meie kõigi pärast mure. Nagu venelased ütlevad – За державу обидно. Et kuhu see jõuab kui asjad niimoodi edasi kestavad? Et minu kodumaal on mitmeid Eestisid. See presidendi oma, mis elab sellises elevandiluukarva õndsuse tornis. Hella häälega president kordamas samasuguseid loosungeid nagu vanasti (viime ellu Partei XII… jne kongressi otsused).

Ja tema kaasa, kes väsimatult püüab Eesti olematut “keskmist” palka teenivale inimesele selgeks teha, et tervislikuma toitumise nimel võiks inimesed vetsus käimise ja hingamisega tagasihoidlikumad olla. Sest muuks raha ei jätku. Vähemalt “keskmisel” inimesel. Ja kui nimetatud asjadega tagasihoidlikum olla siis vähenevad kommunaalkulud iseenesest. Ja jääb ehk raha üle presidendiproua poolt nii soojalt soovitatud mahetoidu jaoks.

Või valitsuse Eesti mis jaotab peoga minu ja sinu, meie kõigi maksuraha poliitiliste mängude jaoks. Mitte minu ja sinu jaoks. Selle sama valitsuse jaoks mille liikmed ei suvatse laskuda selleni, et seletada inimestele inimkeeles mis midagi tehakse. See olla populism mida teadupärast harrastab ainult Keskerakond. Või sellesama valitsuse mille juht meenutab heldimusega milline tema palk oli 20 aastat tagasi. Nagu see muudaks fakti, et Eesti inflatsioon (mida seesama valitsus ei suuda pidurdada) ja hinnad Eestis on vaat, et kõrgeimad Euroopas. Seda siis suhtena keskmisse sissetulekusse. Pealegi, valitsusjuhi tänane palk lubab tal kordades paremat elu elada kui keskmisel eestlasel. Neljakordset keskmist palka teenivatest ja “kummitempli” nime kandvatest parlamendiliikmetest ei taha ma siinkohal rääkidagi.

Kes veel ei tea siis siinkohal üks fakt. USA miinimumpalk (millest makse ei maksta) on $10 000 aastas. Ehk siis $833 kuus. Meie mõistes siis 603€ kuus. Miinus 21% tulumaksu meie riigis. Ja kui tulumaks maha arvutada siis on “keskmise eestlase” sissetulek 477€ ehk $658. Ehk siis kaarega vähem kui USA minimaalne palk.

Selline on siis miinimumpalk riigis kus 95E tüüpi kütus maksab ca  0,69€ liiter (täna just tankisin, $3,8/gallon). Seda siis riigis kus päeva söögikulu saab soovi korral kenasti alla $10 (7,24€) päevas hoida. Muudest hindadest rääkimata. 3-5 KORDA kallimad hinnad Eestis ei kannata lihtsalt võrdlemist.

Loomulikult saab nüüd kähvata, et kui ei meeldi mine siis ära Eestist. Ja paljud lähevadki. Ja ei tule enam kunagi tagasi vaatamata kõikvõimalikele “tule koju tagasi” programmidele.

Kurb. Väga kurb.
Et igasugu süüdistused teemal “kus viga näed laita seal tule ja aita” tagasi lükata pean kohe ühe asja ära seletama. Mul ei ole poliitilisi ambitsioone. Erinevalt poliitikutest ja riigiametnikest valisin ma endale selle keerulisema, ettevõtja elu. Kus peale maksude ja surma ei ole midagi garanteeritud. Ja mis annab mulle vaba voli kritiseerida minu maksurahaga ette võetavaid “mänge”. Kuni mul nendest mängudest kopp ette tuleb ja ma oma elu ja tegevused kusagile mujale kolin. Kus pole selliseid “soodsaid” tingimusi vaid hinnatakse inimest, kodanikku.

Ühe teise, tänaseks klassikaks muutunud filmis kõlanud laulu sõnad ütlevad, “Ükskord lahvatab vimm mis kogunend salaja…”. Siiani on Eesti valitsejad arrogantselt seda eiranud. Occupy Wall Street lahvatas hiljuti üle maailma. Kas poleks aeg ka eestlastel tulla tänavale ja oma sõnum selgelt ja kõlavalt välja öelda? Protestiavaldused on demokraatliku ühiskonna normaalne osa. Ehk siis võetaks ka “keskmist” eestlast kuulda? Või kuidas?

Sooh, sain välja öeldud. Kelle ei meeldi, ärgu lugegu.

Ah jaa. Korraline nali Ameerika elust ka. Mitte väljamõeldud kusjuures.
Apple Walley, MN kodanik tuli politseijaoskonda raporteerima oma varastatud rahakotist. Rahakott varastati Prantsusmaal. Tal ei olnud lihtsalt varem aega politseisse minna…

Põlvkonnad. Miks on nad nii erinevad? 20 aastat ei ole ju iseenesest ajaliselt suur ajavahemik. Ajaliselt ehk mitte aga sisuliselt on vahe suur. 20. eluaastaks on üks inimene ainult tarbinud. Oma vanemate ja ühiskonna aega, raha, hinge ja mida iganes muud. Ja siis ta vigiseb kusagil vähetasustatud tööd tehes, et see töö imeb. Guess what? Peabki imema. Sest siiani oled sa ainult võtnud. Andmata vastu suuresti midagi. Ahminud sisse nänni emapiimast alates kuni iPad-ini välja. Algul küll suuremalt osalt seda anti aga mingist hetkest, sellest “õrnast puberteedieast”, oled sa ainult nõudnud. Sestap mind suuresti marru ajavadki 20+ aastased tippriigiametnike “nõunikud”. Mis nõuandeid saab üks 20-25 aastane inimene anda? Inimene kelle elu siiamaani on koosnenud ainult nõudmistest ja “mina”-kesksusest? Su elu koosneb ainult tragöödiatest. Seinast seina tragöödiatest. Sul pole ratsionaalsusest ja maailmast õrna aimugi. Sinu arvates oled sa liiga lahe selle s***se töö jaoks. Emotsioonid on laes, hormoonid möllavad ja arvamused, kui üldse, on pigem isiku/seksuaalse suundumuse/või misiganes see ka pole, tasandilt. Mitte ratsionaalsuse, selle “kuulsa” eestlasliku talupojatarkuse tasandilt.

Ja vanemad põlvkonnad peavad olema need, kes noori mõistavad. Kui sa seda ei tee siis oled sa kitsarinnaline ja … (lisab siia epiteete). Sul ei ole empaatiavõimet. Et sa ei mõista noori. Aga, et iga mõistmine ja suhe peaks olema kahepoolne. Et, kui ühelt poolt seda empaatiat pole olemas siis on ka teisel osapoolel keeruline seda empaatiat kusagilt võtta. Päeva lõpuks.

Ega ma enda pärast kurda. Miskil arusaamatul põhjusel on saatus (või miski kõrgem jõud) mind õnnistanud ideaalilähedase naise ja jaburuseni lahedate poegadega. Kõik nad on kiiksudega aga selliste heade, jaburate, mõnusate ja nauditavate kiiksudega. Ja aru ma ei taipa miks mind on niimoodi õnnistatud. Ju siis selle eluni oli mu karmavõlaga kõik korras. Arvestades mu seni elatud elu ei kadesta ma üldse järgmist põlvkonda… :-) Aga mine sa tea. Ehk on see kõik suur loteriivõit. Sellepärast ehk mul tänastes loteriides ei vea. Mul niigi ülemäära vedanud.

Ja veel, elu on mind õnnistanud heade sõpradega. Neid on vähe, ehk kahel käel kokkuloetavalt. Aga see sõprus on kestnud üle aastate ja aastakümnete. Ja kestab loodetavasti sama kaua edasi. Kuni me ükskord lusika nurka viskame. Saan ainult loota, et olen neile sama hea sõber kui nemad mulle. Ja tänada neid sõpruse eest.