Et mis siis…

Esimene vaatus…

Olen järjekordsel pikaajalisel tööreisil USA-s ja seega on kõik kodused asjad kalli abikaasa ajada. Täna sain temalt paanilise Skype-kõne. Maksuamet olla nimelt saatnud seaduseparagrahve täis kirja milles hoiatatakse, et kui ei maksa ära mingeid makse siis arestitakse pangakonto. Püüdsin teda rahustada ja palusin välja uurida millise nimelt maksu ma järjekordselt olen maksmata unustanud. Esimese hooga ei osanud mu kallis (kõrgharidusega) kaasa kolmel leheküljel kümnete seaduseparagrahvide viidete vahelt seda üleski leida. Ilmselt segas teda ka rasvases kirjas pangakonto arestimise hoiatus. Maksuametil oleks ehk viimane aeg unustada see “kantseliit”-sõnastuse kasutamine ja lihtsas inimkeeles öelda milles probleem. Mitte paragrahve loopida. See, et (no näiteks) 5% maksumaksjatest ei kipu oma kohustusi täitma ei tähenda seda, et ülejäänud 95% maksumaksjaid tuleks vaikimisi kurjategijatena käsitleda ja paragrahvidega pommitada.

Logisin siis kiirelt emta.ee lehele sisse ja ennäe – ongi miski nõue üleval. Kohe 35.46 eurot. Samas ettemaksukontol 64.10 eurot. Ju siis olen kuskil rohkem maksu maksnud. Hea küll, mõtlesin, maksan siis selle nõude ära. Kes see ikka arestitud arvetega jännata tahab. Sõltumata sellest, et ettemaksukontol on Maksuameti käsutuses suurem summa kui need intressid.

Klikkan “35.46″ lingile, et teada saada millega siis tegu. Ahaa, intressid. Ju siis jäin miskil hetkel maksude tasumisega hiljaks. OK, minu viga. Maksame ära.

Klikkan “Alusta maksmist” lingile ja mulle avaneb uus lehekülg millel ma oma üllatuseks avastan, et mul ei ole mingeid nõudeid ega võlgu Maksuameti ees. Nõuete ja intresside koha peal ilutsevad ümmargused nullid.

WTF??? No, really, WTF???

Kliki kuhu tahad või kuidas tahad, resultaat ikka sama – kord see nõue on kord pole. Lähemalt uurides on asi veel totakam. Ettemaks on aga sealt miskil põhjusel Maksuamet sealt seda intressi maha ei arvuta. Ega ei anna võimalust ka sellelt kontolt see neetud intressivõlg ühe klikiga ettemaksuarvelt tasuda. Vähemalt polnud kusagil näha linki “Maksan ettemaksu kontolt”. Veel vähem oskaksin ma oodata, et Maksuamet sellise tekkiva intressi selle tekkimise hetkel sealt ettemaksu kontolt maha arvaks ja sellest mulle e-kirjaga teada annaks. Selle asemel laseb intressil muudkui aga ennast suuremaks kerida. Kusagil midagi ei seletata. Vist. Või ei oska ma seda seletust kusagilt leida. Või see ongi nii mõeldud?

Vandenõuteoreetikud väidaks nüüd, et nii see riik intresse teenibki. Väidab, et on võlg aga maksta seda ei saa. Vähemalt nende e-teenuse abiga. Ei ettemaksu arvelt ega ka pangalingi kaudu.

As a sidenote – minu võlalt on Maksuamet varmas intressi arvutama. Minu mingil põhjusel rohkem makstud maksud aga satuvad imetabasele “Ettemaksu kontole” kus nad… koguvad samuti intressi Maksuametile. Ei kanta neid tagasi, ei anta sellest teada, et ma rohkem kandsin. Hmm… Eks ta ole. Ikka nokatäie, pisikese nokatäie kaupa**…

Või ehk on lihtsalt tegemist tarkvara veaga? Või ma lihtsalt ei oska e-maksuametit kasutada? If the latter siis pole Maksuamet ilmselt UX/UI (ehk siis inimkeeles kasutusloogika ja -liidese) disainist absoluutselt midagi kuulnud. Üks UX/UI disaini algtõdesid on see, et inimesele ei tohi tarkvara kasutades jääda arusaamatuks mida edasi peab tegema…. Tõepoolest, mida need tuhanded “innovatsiooniteadlased” seal TTÜ-s siis ikkagi õpivad?

Teine vaatus…

Umbes kuu aega tagasi otsustas mu NAS kettakast peale elektrikatkestust oma toitebloki läbi põletada. Vaatamata sellele, et vahepeal oli ka UPS. Kuna Eesti Energia käest selliste juhtumite peale kompensatsiooni saamise lootus olla võrreldav kivist vee välja pigistamise lootusega otsustasin käega visata ja uue toitebloki Amazonist tellida. 15 minuti pärast oli $40 (ehk siis €30) maksnud blokk tellitud ja nädala pärast pidi see ka kohale jõudma. Kahe nädala pärast andis logistikafirma teada, et kaup juba ammu nende juures ja kui ma kohe tollideklaratsiooni ära ei täida hakkan 1.60 eurot päevas “ladustamistasu” maksma. Kirjas väideti, et võin ise e-tollis deklaratsiooni vormistada. Nii tore, nii tore….

Maksuameti elektroonilise deklareerimise lehekülg tekitas küll pisikese kahtluse oma koodide ja isegi näitega aga, tsiteerides klassikuid, “kui keeruline see ikka seal olla saab”* ja läksin uljalt deklaratsiooni täitma. Võtsin juhendi (mis mu kahtlusi veelgi suurendas) kõrvale ja julgelt edasi.

Kahe tunni aja pärast andsin alla. Misiganes tariife ja kaupade/asukohtade jms klassifitseerimisi ma ka kasutada ei püüdnud oli resultaat sama – deklaratsiooni ei saanud esitada kuna ta ei läbinud automaatkontrolli. Kusagil oli viga ja automaatkontrolli veateated meenutasid mulle oma totrusega Microsoft Windows’i kurikuulsaid veateateid – “see on vale sellepärast, et see on vale…”

OK, long story short, lasin logistikafirmal deklaratsiooni minu eest täita ja sain arve – 6 eurot käibemaksu (tollimaksu ei ole sellise hinnaga toodete puhul) ja teenustasu – 13 eurot pluss käibemaks… Ehk siis selleks, et 30€ maksev kaup Eestisse tuua maksin ma rohkem kui kaks kolmandikku ostuhinnale juurde. Sealhulgas ka 2.60€ “teenustasu” käibemaksuna. Selle hinna sisse kuulus ka toitebloki ümbernimetamine “akude laadimisseadmeks-adapteriks” nagu ma täidetud/kinnitatud tollideklaratsioonist välja lugesin.

Vandenõuteoreetikud viitaks jälle valitsuse salakavalale plaanile kuidas makse rohkem sisse kasseerida – tee misiganes protseduur nii keeruliseks kui võimalik ja välja ilmuvad igasugu “maaklerid” kes hakkavad teenust pakkuma ja riigile veelkord käibemaksu teenima. Riigil ju raha vaja. Nokatäis siit, teine sealt***, nii see koguneb.

Euroopa Liidus elame me samas õigusruumis. Näiteks UK-s soovitakse väikepakkide deklareerimisel ainult nelja asja 1) kauba nimetus (kirjeldus) 2) kogus 3) hind 4) mis riigist kaup osteti. Lisaks ka klassifitseerimise kood kui see teada on. Te ei usu? Vaadake UK Maksu- ja Tolliameti vastavat lehekülge. Miks siis Eestis on sama asja tegemisel vaja teada mustmiljon koodi ja muud pudru? Statistika tarvis? Minu tellitud toiteblokist sai selle deklareerimise käigus akulaadija. Kui tõene on siis see statistika kui isegi spetsialistid (tollimaaklerid) seda valesti klassifitseerivad?

Tagasi pealkirja juurde. Kellele siis ikkagi on mõeldud need Eesti parimad avalikud e-teenused? Kes olid need ametnikest “innovatsiooniteadlased” kes need lahendused tellisid? Mille peale nad mõtlesid kui neid lahendusi tellisid? Kas õnnestuks nendega isiklikult kokku saada?

Vanas Roomas väitsid targad inimesed, et kui riik tahab midagi maksustada siis peab ta silmas pidama kahte asja – maksumaksjal peab peale maksu tasumist jääma võimalus edasi elada (loe: viimast ei tohi võtta) ja selle maksu tasumine tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik. Vähemalt nende kahe ülaltoodud näite toel saan ma väita, et siinkohal on Eesti Vabariik suisa teatraalselt läbi kukkunud…

* “Kui keeruline see ikka seal olla saab…” on maailma kuulsaima autosaate “Top Gear” saatejuhi Jeremy Clarkson’i legendaarne tsitaat plaanidele mis 100%-se kindlusega lõpevad halvasti.

**, *** “Nokatäis” – nii nimetati Mario Puzo maailmakuulsas romaanis “Ristiisa” maffiale makstavat maksu. Mis see riik ikka muud ole kui legaliseeritud maffia.

Kõrvaloleval pildidl on hr. Taavi Rõivase arvamusavaldus Facebookis. Püüan võtta soovitatud kaine tooni ja küsida konkreetseid küsimusi. Eeldan ka konkreetseid vastuseid. Seda juhul kui keegi Reforimierakonna poliitikutest üldse seda võtab vaevaks lugeda.

Esiteks, niipalju kui minu piiratud juriidilised teadmised mulle ütlevad on vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusele (§ 123) Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingud ülimuslikumad mistahes Eesti seaduste suhtes. Teisisõnu – kui Eesti seadused väidavad üht ja ratifitseeritud välisleping teist peab rakendama välislepingutega sätestatut. Seega, misiganes preambulaid, seletavaid tekste vms poliitikud rahva rahustamiseks ka kokku ei kirjutata ei ole neil mingit juriidiliselt siduvat jõudu. Kui neid preambulates/seletuskirjades välja toodud punkte ei ole lepingus ei ole nad õiguslikult siduvad. Kui palju me ka seda ei tahaks. Parandage kui ma eksin.

Seega küsimus, miks jätta inimestele seletuskirjade ja preambulate jutuga mulje nagu see midagi ACTA lepingu puhul määraks kui Riigikogu ACTA tänases redaktsioonis heaks kiidab?

Teiseks, ei ole keegi väitnud, et ACTA lepingu tekst on täna salastatud. Oli ja sellele on kinnituseks piisavalt dokumentaalseid tõendeid ja viited. Google ja Wikipedia abiks kui tahtmine täpsemalt uurida. Küll aga on siiani salastatud läbirääkimiste dokumendid. 2010 aastal vastas EU kaubandusvolinik Karel de Gucht Euroopa Parlamendile nendepoolse dokumentide avaldamise nõudmisele, et kuigi ta ei ole absoluutselt sellega nõus peab ta siiski kinni pidama salastatuse nõudest. Euroopa Komisjon väidab, et läbirääkimised on olnud transparentsed kuna Komisjon on vastanud MEP-ide küsimustele ACTA kohta. Samas dokumendis väidetakse, et kogu läbirääkimiste protsess oli Euroopa Parlamendi liikmetele läbipaistev. Kuid sealsamas öeldakse ka sõnaselgelt välja, et salastatusenõuete tõttu ei jagatud infot mitte kogu Euroopa Parlamendile vaid selle teatud liikmetele. Nende hulgas tuuakse eraldi välja MEP Kader Arif kes teadupärast astus tagasi ACTA raportööri kohalt kuna ei tahtnud osaleda selles “maskeraadis”.

See aga ei ole läbirääkimiste dokumentide avalikustamine.

Seega küsimus, kas läbirääkimiste dokumendid on siis valikud või ei? Kui väidate, et avalikud siis palun lahkesti viidata kus ma saaks tutvuda ACTA läbirääkimiste voorude materjalidega, sealhulgas poolte seisukohtadega jms. Sest päeva lõpuks, kui ACTA Eestis ratifitseeritakse ja tekivad vaidlused interpreteerimise üle siis millele kavatseb Eesti Valitsus neis vaidlustes vastavalt Viini Konventsiooni Artikkel 32-le viidata?

P.S. Salaprotokolle on ennegi välislepingutele lisatud. MRP on meile kõigile valusalt tuttav selles osas. Ja ma ei arva, et antud kontekstis oleks MRP salaprotokollidele näitena toomine kohatu. Väita, et rahvusvaheliste lepete juures salaprotokollide otsimine on koomiline on antud kontekstis kohatu. Eesti ajalugu näitab, et midagi koomilist selles ei ole. On traagilist.

Kolmandaks, senini on kõik valitsuse poolt viidatud Eestis koostatud memod olnud sisuliselt Euroopa Komisjoni vastavate memode lihttõlked. Üheski neist ei ole võetud analüüsida kriitikat mida on väljendanud nii rohkem kui 75 õigusteaduste professorit oma kirjas president Obamale kui ka EU Parlamendi Roheliste fraktsiooni poolt tellitud Douwe Korff’i ja Ian Brown’i analüüs. Muuseas, EP Roheliste fraktsioon on üldse aktiivne ACTA osas.

Seega küsimus, kas võib olla kindel, et justiits- ja välisministeeriumite spetsialistide poolt tehtav uus analüüs katab ka ülalnimetatud dokumentides välja toodud teravaid probleeme?  Nende senine, pehmelt öeldes ebaadekvaatne töö selleks kindluseks alust küll ei anna.

Ja lõpuks, neljandaks. Ei WTO TRIPS lepingu Nõukogu ega ka ÜRO WIPO-t ei kutsustud partnerina osa võtma ACTA lepingu ettevalmistamisest. Seda kinnitab Pascal Lamy, WTO peadirektor oma kirjas.

WIPO peadirektor Francis Gurry on mitmetes sõnavõttudes teravalt esile toonud vajaduse kaasajastada autoriõigustega seonduv seadusandlus. Näiteks ligi aasta tagasi ütles ta, et me vajame globaalset infrastruktuuri mis võimaldaks globaalset litsentseerimist nii, et litsentseeritud teosed oleksid sama kättesaadavad kui illegaalsed koopiad täna. Ning lisas, et autoriõiguse ülesanne ei ole olemasolevate ärihuvide kindlustamine vaid kultuuri dünaamilise arengu soodustamine.

Ometigi väidab Euroopa Komisjon, et ei WTO ega WIPO jaoks pole autoriõigustega seonduv prioriteediks (sic!) ja seetõttu otsustati nad ACTA kui teedrajava projekti (sic!!!) ettevalmistamise protsessist eemale jätta:

The membership and priorities of those organizations simply are not the most conducive to this kind of path breaking project.
Q&A on ACTA, EC

Mul on kuri kahtlus, et nii WTO TRIPS Komisjon kui ka WIPO jäeti kõnelustelt kõrvale just nende seisukohtade ja ülekutsete tõttu. Mitte aga Euroopa selle tõttu, et nende prioriteediks pole autoriõiguste kaitsmine. Arvan samuti nagu mitmedki ACTA vastu võitlejad, et ACTA püüab autorite õiguste kaitse väidete all põlistada “autoriõiguste kaitse organisatsioonide” ja muude “õiguste omanike” soovi säilitada tänane, ajast ja arust autoriõiguse süsteemi status quo.

Seega, küsimus. Kõige tähtsam küsimus minu jaoks. Kas Eesti poliitikud on aktiivselt valmis toetama WIPO peadirektori ja paljude teiste autoriteetsete allikate seisukohti ja võtma rahvusvahelise initsiatiivi uue, tänasele (ja ka homsele) reaalsusele vastava globaalse autoriõiguse seadusandluse väljatöötamisel? Või lihtsalt jätkatakse jäärapäiselt “ACTA on Eestile hea” seletamist, et kinnistada aegunud süsteem…?

Hr. Ansip annab teada, et Eestil läheb hästi. Valitsussektori kulude kokkuhoid ja mõistlike reservide moodustamine on ju tänases keerulises majanduses tubli tegevus. Ainult mitte siis kui seda kokkuhoidu tekitatakse suuresti ainult hariduse, sotsiaalse- ja siseturvalisuse arvelt. Mitte läbi efektiivsuse ametnikearmee kokkutõmbamise ja muude sarnaste meetmete kaudu. Või selle kaudu, et jätaks ehitamata (või vähemalt lükkaks edasi paremate aegadeni) kellegi egotripi tulemusena ehitatavaid EKA ja ERM-i über-hooneid.

Täna on Eesti tööstuse langus EU suurim. Mille poolest me EU-s veel silma paistame?

• Eestis on EU üks pikematest töönädalatest;
• Eestis on EU üks lühematest puhkustest;
• Tööjõuga seotud maksud on palga suhtes ühed kõrgemad Euroopas;
• Aktsiiside ja käibemaksutulud on majanduse mahu suhtes ühed kõrgeimad Euroopas;
• Eesti tööpuuduse % on EU viimases kolmandikus (tõsi, EUROSTAT analüüsi pole 2011 aasta viimaste kuude Eesti andmed jõudnud)
• Eesti keskmine palk on oma ostujõult kaks korda väiksem kui EU-s keskmiselt

Euroopa keskmine palk 2010/2011 aastatel on 37 950 €. Eesti keskmine palk on sama allika teatel 11 750 € ehk enam kui KOLM KORDA VÄIKSEM (täpsemalt 3,23 korda) Euroopa keskmisest palgast. Ostujõu (PPS) võrdluses on vastavad numbrid 40 120 € ja 21 050 €.

Ometigi peaks Ansip teadma seda et rikas riik ≠ rikas kodanik. Vastupidi, rikas kodanik = rikas riik. Ainus mis täna Eestisse Ansipi poolt edukuse märgina näidatavaid otseinvesteeringuid toovad on siinne madal palk. Jääb rohkem kasumit mida Swedpangale sarnaselt sujuvalt Eestist välja saab viia. Seda loba, et Eestis on madalad maksud ei usu enam vist keegi. Kuigi ikka veel valitsuse poolt punnitatakse…

Käimasolev ACTA-gate andis kõigele sellele veel ühe mõõtme. Nii valitsus kui ka ministeeriumite “analüütikud” ei vaevunud ennast isegi asjadega kurssi viima. Vaat, et iga väide mida valitsus ACTA kaitseks välja tõi lükati ACTA vastaste poolt argumenteeritult tagasi. Seda siis inimeste poolt kes võtsid asja ette peale oma tööaega, vabatahtlikult. Ma ei tea kas mõtles Ansip oma kuulsas “seemned” ja “foolimuimütsid” kõnes väljatoodud väited ise välja või söötsid selle valeinfo talle ette tema nõunikud. Igatahes näitas Ansip selles kõnes peale erakordse arrogantsuse välja ka erakordset, valitsusjuhile sobimatut ignorantsust.

Eriti irooniliseks läks asi minu jaoks siis kui järgmine ACTA kaitsja, välisminister Paet seostas ACTA allakirjutamise välisinvestorite usalduse tõusuga. Ja kuidas Ahti võttis vaevaks asja mitmelt IT maailmas tuntud välisinvestorilt isiklikult järgi küsida. Ja sai vastupidise tagasiside. Ilmselt ei osanud hr. Paet ettegi kujutada, et tänases Eestis on inimesi, kes võivad selle VC-maailma suurkujudega teema lõunalauas üles võtta. Või küsida arvamust lihtsalt telefonil nende numbrit valides.

ACTA-osa kokkuvõtteks. Kurb on näha, et ükski ACTA-t toetav juhtiv poliitik ei ole võtnud vaevaks arvestada argumentidega mida neile erinevatest allikatest suisa lihtlauseteks kokku võetuna laua peale pannakse. Ikka jauratakse sama jama edasi. Mis viib mõtteni, et selle taga on midagi muud peale meie juhtivpoliitikute ignorantsuse. Kellegi “suurema” surve ehk? Oot, mul oli kusagil see fooliumimütsike… Õnneks annab Elver konsultatsiooniderindelt lootustäratavamaid uudiseid.

Ah jaa, maksudest. Tsiteerin siin parem teadjamaid inimesi:

/…/ Ettevõte (riigi juriidilised isikud) maksab inimesele (riigi füüsilised isikud) palka 100 (minu pärast kas või miljard) eurot puhtalt kätte. Nüüd vaadakem seda, mida lihtinimene ei näegi ja mille nägemise võimalus talle ka pähe ei tule. Lisaks makstud 100 eurole kannab ettevõte maksuametile üle: töötukindlustusmakse – 5,52 eurot, tulumaksu – 26,58 eurot, sotsiaalmaksu – 43,42 eurot ja kogumispensionimaksu 1,32 eurot. Kokku siis makse maksuametile 76,84 euro eest. Ja pole mõtet rääkida, et see või teine makse läheb ettevõtte arvelt – inimene saab 100 eurot ja maksuamet saab 76,84. Ettevõtte palgakulu on kokku 100 + 76,84 = 176,84 eurot ja kui tootlikkus ei suurene, ei saa ka sellest summast rohkem palka maksta.

Oleks nagu kõik? Aga ei!

Järgmises vaatuses läheb inimene poodi ja ostab saadud 100 euro eest süüa, söötes ühtlasi riiki käibemaksuga, mis on 16,67 eurot. Pood ja tema manulised saavad kauba eest ainult 100 – 16,67 = 83,33 eurot.

Kuid ka see pole veel kõik. Kirjelduse esimesse otsa tagasi minnes avastame, et ettevõte pidi maksmise alguseks tekkiva 176,84 euro (tegelikult küll pangateenustasude võrra rohkema) oma kontole saamiseks maksma ära “jumaliku isetekke” põhise käibemaksu, mis oli antud summalt 35,37 eurot. Nüüd vast alles on üks ring täis saanud. 176,84 eurost erasektori töötajate tööga loodud rahast saab riik 128,88 eurot ehk peaaegu kolmveerandi (72,9%, kui jätta aktsiisid, trahvid ja viivised välja) /…/
Andro Roos, Õpetajate Leht

Siinkohal on vist paslik rääkida ka rahast. Sellega tegelevad suuremas osas teadupärast pangad. Hoiavad sinu raha ja laenavad ja… on üldse “sotsiaalselt vastutustundlikud”. Swedbank Eesti juhi Priit Perensi sõnul vähemalt. Et pank peab suurt kasumit teenima. Ja kui kui pank kiiresti tulusid kasvatada ei saa, peab ta kärpima kulusid.

See, et Virtsu elanikud enamuses töötud on pole Swedbank’i süü. Seega, kuivõrd Virtsu elanikud on valdavalt töötud siis pole neil ju raha mida sellest ATM-ist välja võtta. Seega pole neil ATM-i vaja. MOTT. Sihuke huvitav lähenemine. Sotsiaalselt vastutustundlik ja efektiivne ja puha…Nagu Türgi pangas – isegi kui sul raha on siis see on alles aga kätte seda ei saa… Eks ta ole.

Meie austatud Presidendi üleskutse leida 100 parimat põhjust miks Eestis on hea elada on emotsionaalselt väga tore üritus. Eks ta ole vaatenurga küsimus kuid selline üleskutse paistab pigem sellise pea liiva alla peitmisena. Et pole hullu, et minu kodukohas pole politseid ja päästeteenistust, elektrit ja kütet, postkontorit ja kauplust, panka ja tööd. Ega selle tulemusel ka teisi elanikke. Aga vaat selle eest saab meil ID-kaardiga kõik asjad ära aetud. Või õigemini saaks, kui sidet ja elektrit oleks. Ja kui jätkuks söögi kõrvalt raha arvuti ostmiseks. Ja kui seda ära pole veel varastatud…

Aga selle eest on meil puutumatu loodus. Ja, et meil on inimesed kes isegi ülekohut tunnetades tänavale protestima ei tule.

Suurima häältearvu saanud põhjuste hulgas ei ole kusagil näha neid poliitikute poolt toodud hüüdlauseid stiilis “meil on soodsad maksud” või “meie elanike sissetulekud lubavad normaalset äraelamist”. Niipalju siis sellest kui palju inimesed neid hüüdlauseid usuvad. Või tänaseks juba ehk ka tähele panevad.

Here’s the thought – ehk kuulutaks presidendihärra välja hääletuse 100 asja kohta mida Eesti inimesi kõige enam siin riigis häirib? Ehk saab ta selle kaudu teada millised mured inimestel tegelikult on. Ja millega peaks tegelikult tegelema. Loosungid inimeste põhiseduslike õiguste kohta ei tööta enam ammu. Õigused võivad meil küll ju olla aga kes või mis garanteerib nende täimise?

* “Always Look on the Bright Side of Life”: Eric Idle laul mis sai kuulsaks peale selle esmaesitust 1979 aastal linastunud filmis “Monty Python’s Life of Brian”

ACTA-st

• Kui ACTA sisu on autoriõiguse parema kaitsmise ja piraatluse vastase võitluse tugevdamine – nagu ka meie Valitsus seda väidab – siis miks keelduvad valitsused avaldamast ACTA-ga seotud materjale. Kanada valitsus näiteks saatis vastavale päringule vastuseks musta värviga loetamatuks tehtud lepingu. USA (nii Bush-i kui viimati ka Obama) valitsus keeldus detaile avaldamast (ametliku vastuse PDF) viidates “rahvuslikele julgeolekuhuvidele”. Euroopa Komisjon keeldus samamoodi avaldamast seda nii FFII-le kui ka Euroopa Parlamendile (sic!). Kuidas saab autorite kaitsmisest korraga nii salajane asi, et seda peab kõigi, sealhulgas ka autorite enda eest varjama “riikliku julgeoleku” ähmase katte taha?
• Miks pidi kokku panema uue, “autoreid kaitsva” lepingu jättes sellest täiesti välja nii Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) TRIPS lepingu kui ka ÜRO WIPO? WIPO liikmeteks on 185 riiki ja see katab 24 rahvusvahelist autoriõiguse lepingut. Miks on vaja luua uus, ACTA komisjon millele antakse arulagedalt suured volitused?
• Kui hull pidi olema kogu selle ACTA ettevalmistamise protsess, lepingu läbirääkimise dokumentide sisu ja selle allkirjastamise protsess, et Euroopa Parlamendi raportöör oma ameti maha paneks viidates sellele, et ta ei taha “selles maskeraadis” kuidagi kaasa lüüa?
• Mis põhjusel ja kelle huvides keeldus Justiits- ja Välisministeerium Eesti Valistusele ettevalmistatud memo(de)s arvesse võtmast ühtegi kriitilist ACTA analüüsi ja söötis Valitsusele teadlikult ette valeinfot ACTA-vastase liikumise tegelikust ulatusest Euroopas ja maailmas?
• Või – tõmmates pähe vandenõuteoreetiku fooliumimütsikese – kas Ansip mitte teadlikult ei provotseerinud avalikust, et anda Eesti Valitsusele võimalus viidata “laiaulatuslikele protestidele” ja sedapidi vähemalt venitada ACTA allakirjutamist? Kas “seemnenärijate” ja “fooliumimütsike” polnud mitte etteplaneeritud sümbolite andmine rahvale? Samas, ma arvan meie valitsusest ja selle kommunikatsioonispetsialistidest ilmselt liiga liiga hästi, et seda loota.
• Ja üldse, kuidas on võimalik mingit lepingut läbi rääkida kui kõik sellesse puutuv on salastatud? Aga see on rohkem retooriline küsimus.

Autoritest ja nende teoste kaitsmisest

Igal võimalikul juhul ostan ma endale legaalseid koopiaid teostest mida ma tahan tarbida. Ehitades sarnaselt Steniga üles kavalaid skeeme (VPN-id, välispankade kaardid jms) olen endale saanud legaalselt soetada neid teoseid mis on keskmisele Eesti elanikule kättesaamatud. Tekitades sellega huvitava olukorra – ennast välisriigi ostjaks “mängides” täidan ma autori soovi, et tema teos oleks kõigile soovijatele kättesaadav ja autor saab minu ostu pealt raha. Samas rikun ma autorite “õiguste kaitsjate” poolt autori teosele peale pandud müügi piiranguid. Mea Culpa. Mea Culpa. Mea Maxima Culpa…

Mulle püütakse selgeks teha, et sellised piirangud on autorite huvides. Ma tahaks kohe isiklikult kohata autorit kes ei ole huvitatud sellest, et tema teost ei tarbiks võimalikult suur hulk inimesi. Kui siinse lugejaskonna hulgas mõni selline on siis palun endast lahkesti märku anda.

Miks on Eestis ACTA toetajate hulgas poliitikud ja autorite “õiguste kaitsjate” erinevad organisatsioonid? Miks mitte autorid? Keda või mida siis ikkagi see ACTA leping kaitseb? Kas autoreid või nende isehakanud esindajaid?

Hea küll, Lotte autorid on sõna võtnud. Kuigi ka nemad ei toetanud otseselt ACTA-t vaid muretsesid varguste pärast. Samas… Mul ei ole Lotte-vanuseid lapsi. Ega ka ühtegi koduse meelelahutussüsteemi osa mis sööks CD/DVD plaate. Kui mul oleks lapsed siis ostaks nende filme hea meelega iTunes’st ja näitaks neid AppleTV2 kaudu. Mure on ainult selles, et iTunes’i filmide poes Lotte-filme pole. Ei Eesti ega ka USA omas… Ei ole ka Lotte-leheküljel võimalust näiteks USB pulga peal seda osta. Ja kui sinnamaale juba läks siis pole ka võimalust sarnaselt eelmises loos viidatud Louis C.K. näitele kohta kus teha samasuur annetus kui tahan sõbra käest saadud koopia eest indulgentsi osta. Hinge rahustuseks või nii. Et mitte ennast vargana tunda…

Pealegi, kui Lotte-tegelased oma filmi paari hiireklikiga allalaaditavasse formaati konverteerivad ja ostmiseks üles panevad ei lisandu enam lõplikule müügihinnale kulusid trükkimisele/paljundamisele/müügile. Ja kui selle tulemusena oleks Lotte-filmi hind hoopis 3-5€ tänase 12€ asemel siis kui paljud selle digitaalselt ostaks ja alla laadiks? Lotte-inimesed võiks meenutada vanast Roomast pärit teadmist, et kui tahad midagi maksustada siis pea silmas kahte asja: a) määra mõistlik maks ja b) tee selle maksu maksmine nii lihtsaks kui võimalik.

Samas on autorite “esindajad” ja ” vahendajad” sõnakad. EÜS-i Kalev Rattus nimetab ACTA vastased lõdva randmega pedofiilide kaitsjateks ja ITL-i poliitikutele altkäemaksu tassijateks. Järgmine “autorikaitsja”, EAKO juht Erik Mandre lisab uue mõõtme “autorikaitsjate” demagoogiale tuues näitena karistusseadustiku “loomingulise lugemise”. Õnnetuseks unustab hr. Mandre, et kuna ACTA lepingu läbirääkimisdokumendid on salastatud ei saa vastavalt Viini Konventsioonis sätestatule neid kasutada ACTA tõlgendamisel. Eesti seaduste sõna ja mõtte tõlgendamise õigus, mida hr. Mandre oma näites kasutab, on Eesti antud kohtute kätte. Pealegi unustab hr. Mandre, et juriidiliselt on seadus ja leping kaks erinevat asja.

Kokkuvõtteks. Olen Steniga nõus. Kaitset vajavad autorid mitte nende isehakanud kaitsjad. Seda nii ajastule vastava seadusandluse kui ka autoritele oma teoste avaldamist ja müüki võimaldavate tehnoloogiliste võimaluste pakkumise kaudu. Mitte aga isehakanud “autorikaitsjad” kes püüavad meeleheitlikult säilitada oma status quo‘d autorite pealt kasumi korjajatena.