Et mis siis…

Eee… Webmedia vennad on ikka mehed! Mis meist poisikestest küll saab kui nii kõvad mehed Eesti IT põllul künnavad. Tänases EPL Ärilehes ilmunud artikkel [link] paistab olevat kirjutatud peale tõsist õllejoomist… Uksed tuleb laiemaks teha muidu ei mahu Webmedia vennad enam uksest käima – õlad ei mahu läbi.

Lühikokkuvõte artiklist (kontekstist väljarebituna ja meelevaldne) ütleb, et eestlastel on leedukatega võrreldes olematud munad. Ja loomulikult on kõige suremad Priidul endal. Priidule peaks käru kinkima, on mille peal mune vedada :-)

Täiendet: Kummalisel kombel on EPL Ärilehe veebiversioonist artikli link kadunud. Tea mis selle põhjuseks küll on? Kas said kaineks? Meil on see backupis ikka alles…:-)

Henrik on avalikustanud kõlakad ID kaardi teemadel. Pankadel olla kopp eest riigi passiivsusest ID kaardi kasutuselevõtmisel. Või õigemini selle soodustamisel. Ja sellega seoses ähvardavad pangad investeerimise lõpetada.
Kipun toetama Henriku arvamust, et vaevalt nad seda teevad. Siiani investeeritud raha on juba sunk cost – ehk siis tagasi seda nii-või-naa ei saa. Investeeringute lõpetamisega ka kaugele ei purjeta – online-pangandus vajab turvalisust nagu õhku.
Probleemiks pole minu arvates ka see, et kaardilugejaid ei ole kõigil. Pigem selles, et olemasolevad teenused (kui just pankade sisselogimine välja jätta) on kas suhteliselt mõtetud või on nende kasutusmugavus alla igasugust arvestust. Soovite näidet? Palun. Kodanikuportaali kaudu
kättesaadavate teenuste (X-misiganestakapole) kasutajaliides imeb vilega. Intuitiivsusest on see väga kaugel. 15 aastat tarkvara arendamise äris olemist annab mulle tugeva aluse seda väita.
Ideid, mida ette võtta: aga palun.

• Oma rahakotti olete vaadanud? Mitu „kliendikaarti“ seal on? Kõik selle saaks tuua ID kaardi peale.
• Bussipiletite projekt on ju käima läinud. Miks edasi ei saa? Miks rongi, kino, teatri jms pileteid ei saa müüdud?
• Uued ID kaardid tulevat koos RFID kiipidega (oops, ega ma saladust välja ei lobisenud?) – paljusid teenuseid sellega seoses annab välja mõelda?
• Eesmärk ei peaks olema „kõigile ID kaardi lugeja“ – peale kõige muu nõuab see
  ka arvutit ja Internetti – vaid igale kodanikule ID kaart.

Ega nüüd siis kõike ka välja ei saa lobiseda…:-) Edasi mõelge ise.
Mõtlemise aluseks võiks olla ühe mu keskkooliaegse „ärikast“ sõbra vastus mu küsimusele, et kust ta teab millega äritseda (aasta oli siis 1985): „jälgi meie rahvamajandust ja vaata mille järgi inimesed puudust tunnevad“. Ja ka sama mõte mis ülevalpool – kui teie lahendus pole kasutamiseks piisavalt mugav siis seda ka ei kasutata.

Üks tip veel: programmeerijate poolt tehtud kasutajaliidesed pole mõeldud kasutamiseks normaalsetele inimestele.

Kauri mõtteavaldus tänases Postimehes ei üllatanud mind millegagi. Oligi liiga palju aega mööda läinud ta eelmisest üldsust raputanud arvamusavaldusest. Reaalsus paneb mind küll arvama, et tegemist on pigem „any publicity is good publicity“ moodi käitumisega kui tõsiseltvõetava seisukohavõtuga. Miks ma nii arvan?

• Reklaami põhitõed ütlevad, et visuaalsel reklaamil rõhutatakse toodet (selle visuaalset kujundit vms), et kinnitada potentsiaalse ostja alateadvusse selle konkreetse tootega seonduvad pildid või muud visuaalsed ja/või emotsionaalsed kujundid, mis tekitavad ostjale seose heaolu vms. positiivse emotsiooni ja selle konkreetse toote vahel. Kõnealusel reklaamil rõhutati visuaalselt Keskerakonna logoga äravahetamiseni sarnast märki, kusjuures toote kirjeldus ja või nimi ise oli miniatuurses kirjas kusagil allpoolt. Ehk siis rõhutati (reklaamiti) rohelist K tähte.
• Iga reklaamikampaania on valdavas osas mõeldud mingi toote müüginumbrite tõstmiseks. Endine copywriter Kender peaks ju seda teadma. Mina ise pole poes veel K-ohukest kohanud. Olen küll teda näinud – töökaaslane leidis neid umbes kuu aega tagasi Kihnu (sic!) saarelt kauplusest. Samas aga suuremates  kaubanduskeskustes pole teda saada. Siit küsimus – miks teha reklaamikampaaniat kaubale mida saada pole?
• Umberto Eco parafraseerimine K-ohukesega seoses kipub olema meelevaldne. Vähemalt antud olukorras ja vähemalt minu arvates.

Umbes kümme aastat tagasi tol ajal copywriter‘i ametit pidava Kauriga vesteldes jäi mulle meelde üks tema kommentaar, mis kõlas umbes nii: „Semiootika on nii uus teadus, et põhitõdesid pole veel paika pandud. Seega on vesi sogane ja sogases vees on teadagi lihtsam… Põhiline, et väga pange ei pane. Ma veel väga pange ei ole pannud“.
No mulle tundub, et seekord panid :-)

Kui kuratlikult õigus on Urmas Sanderil [via Peeter]. Mitu korda ma ise samamoodi küll mõelnud olen? Ilmselt kümneid. Mitu korda reageerinud ja sõna võtnud? Null, zero, nada… Keda selle eest klohmida – muidugi iseennast.

Täna kuulsin ja jäin pikalt mõtlema ühe väite üle mida kuulsin ühelt välismaiselt politoloogiaõppejõult. Mida rohkem mõtlesin seda õigem see tundus. Kas olete pannud tähele, et iga kord kui demokraatiast räägitakse käib sellega kaasa ka sõna vabadus. Et riik on vaba ja demokraatlik… Väide, mis mu peas kumama jäi on lihtne: mida ROHKEM on demokraatiat seda VÄHEM on vabadust. Ja vastupidi.
Kui hästi see kõlab näiteks Langi-Delfi seaduseparanduste valguses. Et meil on vabadus väljendada oma seisukohti kuid demokraatlikult peaks neid piirama. Ja vabaduse väljendamise eest karistama.
Анархия, мать порядка. Trotskil oli õigus :-)

Hezbollah võitlejatest saavad maagiliselt Hizbollah terroristid. Kas tegemist on tuntud on-line ajakirjaniku erapooliku uudise tõlgendamisega. Või hoopiski Pulleritsu soovitatud poliitilise anti-korrektsusega? Et rääkima peab asjadest nii nagu nad tegelikult on?
Õnnetuseks on tuntud ajakirjaniku kirjutised täiesti erapoolikud. Kui asjadest rääkida nii nagu nad on peaks ju EPLO lehekülgedel nägema ka uudiseid juudi terroristidest ja Iisraeli pakku põgenenud massimõrvaritest. Mida aga pole seda pole. Isegi Iisraelis ilmuva הארץ (Ha’aretz) nimelise ajalehe linkimine EPLO’s on keelatud. Kuigi tegemist on 1919 aastal Jerusalemmas valdavalt vene päritoluga sionistlike juutide poolt asutatud sõltumatu päevalehega. Keelatud on ta ilmselt tänu sellele, et avaldab muuhulgas ka Iisraeli valitsust ja poliitikat teravalt kritiseerivaid artikleid.