Kas suurus loeb…?

Mõni aeg tagasi virisesin ma Eesti veebisaitide HTML koodi korrektsuse üle. Ega sellest suurt tolku polnud, ega midagi ei muutunud.
Täna viriseks muul teemal, suuruse teemal nimelt.

Kunagi, kui puud olid rohelisemad ja päike paistis eredamalt oli kirjutamata seaduseks, et üks veebilehekülg ei tohiks olla üle 30 kB suur. Seda selle pärast, et tolleaegne kiireim, 56,6 kbps modem suutis seda alla tõmmata suurusjärgus 10 sekundiga. See ei olnud veel piinavalt valus aeg oodata…

Tänaseks on kiirused muutunud ja optimaalseks lehekülje suuruseks loetakse ca 100 kB. Sellise suurusega lehe laadib tänane ADSL modem vabalt alla ka suurusjärgus alla 10 sekundi.

Mingil põhjusel (seda lahkaks kunagi hiljem) on tänased päevalehtede veebiversioonide arendaja võtnud ette ja teinud oma võrguversioonide lugejate elu nii keerukaks kui veel annab. Tänu lehekülgede suurusele on mõne päevalehe võrguversiooni lugemine muutunud piinavalt valusaks mõtetult raisatud* minutite jadaks. Mind hakkas huvitama, miks küll see nii on. Ja siin on vastus vähemalt ühe päevalehe võrguversiooni probleemidele.

Postimees Postimees

No jah, kui ikka lehe suuruseks koos kogu kila-kolaga on 1,2 MB siis ei maksa ka loota, et ta piisavalt kiiresti kohale imenduks. Seda isegi mu kodus oleva 12 Mbps (seda siis teoreetilise kiiruse, s.t. selle kiiruse, mille eest ma maksan) ühenduse taga. Ilmselt pole ka kogu nende serveripark teab mis tehnoloogiaime sest vahel paistab see kõik seisvat ooterežiimis, ootamas kuna server suudab faile võrku paisata.

Tean, tean. Kõik see on marketingiinimeste süü. Nemad tahaks ikka rohkem pilte ja rohkem reklaami inimestele sisse sööta. Ja vaesed arendaja krigistavad hambaid kui omasuguste seltskonnas neile soolaseid märkuseid tehakse. Ja uskuge mind, neile tehakse.

Tänaseks on vist kõikide lehtede pealikud raporteerinud reklaamimüügi mitmekordistumisest. Seda aga tehakse lugejate arvelt. Mina igatahes seda päevalehte enam võrguversioonis ei loe, juba pikemat aega. Pole lihtsalt kannatust oodata, kuna ta ükskord kohale jõuab. Aga noh, see olen mina…

* Parafraseering Nõukogude-aegse bestselleri “Kuidas karastus teras” autori, Nikolai Ostrovski poolt öeldud lausele, “Elu tuleb elada nii, et poleks piinavalt valus mõtetult elatud minutite pärast”.


Detailid