Mehed olid siis rauast ja paadid puust…
Miks on Jaapanis sedavõrd hinnas vanad mesitrid, kes käsitsi sulatavad, taovad, lihvivad ja poleerivad nuge? Meistrid, kes valmistavad lummava mustriga “tamasseri rauast” terariistu?
Osalt ehk seepärast, et nad kannavad endaga kaasas sadade aastate ja kümnete põlvkondade teadmisi sellest kunstist. Ehk ka seepärast, et nemad ongi need, kes ei lase kaduda nii paljude põlvkondade poolt kogutud “käelist oskust” valmistada midagi nii erilist nagu katana.
Ehk ka seepärast, et iga valmistatud terariistaga panevad nad kaasa tükisese oma hinge, samuti nagu teevad seda ka Eesti meistrid nagu Meelis Säre ja Tõnu Arrak.
Miks me oleme nii hooletud oma eelnevate põlvkondade pärandusega? Kõik need küsimused vaevasid mind peale sel nädalavahetusel Kiruveres toimunud üritust kus oma ala meistrid õpetasid valama pronksi ja valmistama ornamentehteid nii nagu seda tehti sajandeid tagasi. Miks oli seal ainult üks noormees kes selle vastu huvi tundis? Miks ei tulnud neid noori rohkem oma vanemate ja vanavanematega kaasa? Miks neid huvilisi oli sedavõrd vähe? Miks me oleme nii hooletud?
