Inimeste psüühika on kummaline. Kuigi isegi vanasõna ütleb, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi leidub ikkagi inimesi kes püüavad seda kummutada. Olgu see siis Nigeeria kirjade tüüpi lollustele vastata või siis midagi muud sarnast.
HHO generaator
Ega autoomanike seltskond miskit moodi teistest erine ja loomulikult ilmuvad aeg-ajalt ka selles seltskonnas välja kahtlase väärtusega “uudised” mis pakuvad jumal teab mida. No igatahes vähemalt 50% kütuse kokkuhoidu ja miljon kilomeetrit ilma remondita vastu pidavat mootorit.
Paar aastat tagasi ilmus mootorite maailma selline nähtus nagu portatiivsed vesiniku generaatorid millede poolt toodetud HHO gaas (2 osa vesinikku ja 1 osa hapnikku) just sellist kokkuhoidu/vastupidavust lubaski. Mina puutusin sellega kokku hiljutisel Billing Show-l kus üks autoomanik oli oma masina katnud kirjadega a la “See auto sõidab veega!” Sinna juurde käisid ka veel loosungid loodushoiust ja alternatiivsetest kütustest. Et nagu asjalikum ja arvestatavam välja paista Loe edasi…
Reisi põhieesmärk läks ka korda, saime kokku erinevate firmadega ja nägime tervet hulka innovatiivseid lahendusi mida Eestis veel pole. Enamus ikka suunatud minu põhihuvi – kodu/talu/farmi elektri- ja soojusevajaduste rahuldamiseks. Ja ikka taastuvate, roheliste tehnoloogiate vallast. Uudisena ka jäätmete töötlemise alalt.
Arusaadaval põhjusel ei hakka ma neid nähtud/katsutud tehnoloogiaid siin üles lugema. Eellepingutel ja LOI-del tint alles kuivamas ja turg siinmail uurimata. Aga huvitavad olid need kohtumised ja tehnoloogiad igatahes.
Vahest kõige äärmuslikum oli üks lahendus kus ühest otsast imes seade sisse vastikusvärinaid tekitavat möga ja teisest otsast lasi välja elektrit, sooja ja tööstusele vajaminevat toorainet. No pisut utreeritult loomulikult. Aga ainult pisut ;-)
Igatahes, loodetavasti kasvavad need kontaktid ja ideed millekski mõistlikuks. Seda enam, et ka riik on hakanud mõtlema sellele, kuidas alustavaid ettevõtteid paremini toetada. Loodetavasti pole see abi sarjast too little, too late…
Soh, nüüdseks on peaaegu nädal möödunud meie tagasitulekust. Emotsioonid on mõnevõrra vaibunud ja ehk kannatab juba ka reisil tekkinud mõtteid vaikselt heietama hakata. Mõtted on minu omad, seega ei pretendeeri nad absoluutse tõe allikaks. Pigem ikka arutamiseks, ehk lahmin liialt? Loe edasi…
Reisi kokkuvõtteks ka natuke statistikat (GPS track):
Reisi aeg: 19 päeva 6 tundi 18 minutit ja 28 sekundit (arvestamata ülesõite laevadega)
Reisi kogupikkus: 7280 km
Läbitud riike (17 riiki, osad neist mitmekordselt): Rootsi, Taani, Saksamaa, Holland, Belgia, Prantsusmaa, UK, Šveits, Liechtenstein, Itaalia, Sloveenia, Austria, Ungari, Slovakkia, Poola, Leedu, Läti
Fotosid: ligi 1000 (toimetamata kujul)
Reisi keskmine: kiirus 67 km/t
Keskmine kütusekulu: Euroopas ca 9,6 l/100 km, Baltikumis/Rootsis ca 10,4 l/100 km. (Sellest hiljem…)
Reisi profiil
Kaart
Egeri kindlus
Ungaris pidin mina Katile lubama kõikvõimalikke teenuseid osutada, et saaks sõita läbi Egeri linnast. Miks? Sest seal toimusid minu poisikesepõlve ilmselt kõige köitvama raamatu – Géza Gárdonyi “Egeri tähed” – sündmused. Ma mäletan siiani kuidas ma lugesin ennast selle peakangelase, Gergely Bornemissza osasse nii sisse, et võitlesin unes Egeri kindluse kaitsjate juhi, kangelasliku István Dobó kõrval kaitstes Egeri kindlust laviinina peale langevate türklaste eest.
Egeri kindlusest pole suurt midagi järel, õigemini sellest originaalsest osast mis seisis seal 1552 aastal kui raamatus jutustatud lood toimusid. Mingi osa on taastatud aga olgem aus, see tundus nagu euroremondi läbiteinud olevat. Kuidagi kunstlik. Aga sel polnud ju tähtsust. Ma olin Egeris! Katsusin neid müüre ja raamatu sündmused tulid nii värsketena meelde. Peaks selle raamatu kusagilt üles otsima ja jälle lugema…
Sealt edasi oli meie reis suhteliselt sündmustevaene. Ainukese üllatusena oli seekordne läbisõit Poolast palju mõnusam kui eelmistel kordadel. Kuni Lublini linnani oli seda kiirenda-pidurda sõitu piisavalt. Sealt edasi, pea-aegu kuni Suwalki piirilinnani aga vaat, et tühi, asulatevaba ja korralik maantee. Sõbralike pikamaajuhtidega lobisedes sõitsime Poolast sisuliselt ühe päevaga läbi.
Leedu-Läti olid juba nagu oma tagahoov, millest saime samuti ühe päevaga läbi.
Ja me olimegi kodus.
