Esileht > ACTA(ing) out ehk arvamusi seemnesööjast fooliumimütsikese kandjalt

ACTA(ing) out ehk arvamusi seemnesööjast fooliumimütsikese kandjalt

9. veebruar 2012

No ei suuda ma siit NYC-ist piisavalt kiiresti reageerida asjadele mis Eestis toimuvad. Ja tegelikult ei olegi see nii määrav. Määrav on see, et iga inimene Eestis peaks võtma oma seisukoha kas ACTA või vähemalt selle ümber toimuva kohta. Täpsemalt siis selle kohta kuidas valitsev partei ja valitsus seda teemat käsitlenud on. Siin siis minu arusaam ja arvamus. Ja seekord pikemalt ja inimkeeles.

ACTA-st

ACTA väidab ennast olema tööriist mis kaitseb autoreid nende teoste lubamatu kopeerimise ja paljundamise ning sellisest tegevusest saadava tulu omastamise eest. Ehk “piraatluse” eest.

Esmalt peab selgeks tegema mõningad faktid. Iga IP-ga (Intellectual Property) kaetud teos kannab endaga kaasas tegelikult kahte põhiõigust. Esmalt autoriõigus (copyright) mis on autorite eksklusiivne õigus oma teoste üle. Autoriõigus tekib formaalselt võttes sel hetkel kui autor (no näiteks mina selles kirjutises siin) tähed sõnadeks ja sõnad lauseteks vormib. Autoriõigus ei ole edasiantav ega müüdav (tõsi, see on pärandatav) ja on kehtiv 70 (TRIPS nõuab vähemalt 50) aastat peale autori surma. Autoriõigus tekib automaatselt, selleks ei pea oma teost kusagil registreerima. Vastavad kokkulepped on sõlmitud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) administreerime all nn TRIPS lepinguga.

Eksklusiivsete (ehk siis võõrandamatute) autoriõiguste hulka kuulub muhulgas autori õigus teha oma teosest koopiaid ja neid müüa. Sealhulgas ka õigus müüa (või tasuta edasi anda) koopiate tegemise ja nende müügi õigust. Kokkuvõtteks on autoril õigus oma teost müüa kas ise või anda sellise müügi õigus edasi kellelegi kes seda teost sooviks paljundada ja tarbijatele edasi müüa. Vastava tasu eest siis, vähemalt üldjuhul.

Aastakümneid tagasi oli see näiteks mingi laulu autorile sisuliselt ainuke võimalus oma teost edukalt paljudele kasutajatele müüa ja sedasi endale elatist teenida. Autoritel ei olnud võimalust toota vinüülplaate miljonitesse ulatuvates tiraažides. Sestap tekkisid ettevõtted mis vastavate laulude õigusi autorite käest ostsid, plaate tootsid ja neid tarbijatele edasi müüsid. Nii tekkiski nn. muusikatööstus. Muusikatööstuse neli suurt mängijat on Universal Music Group, Sony Music Entertainment, Warner Music Group ja EMI Group. Sinna kõrvale tekkisid autorite esindusorganisatsioonid mis aitasid autoritel oma õigusi edasi müüa ja nende õiguste kasutamist kontrollida. Näiteks nagu Writers Guild of America ja meie kodumaine EAÜ.

Kui aastakümneid tagasi oli ülalloetud asutuste/organisatsioonidega liitumine autoritele sisuliselt ainuke võimalus oma teoste müümiseks siis tänaseks on olukord drastiliselt muutunud. Muusikatööstust raputanud esimese sammu võttis ette Apple Steve Jobs kes suutis saavutada muusikatööstusega kokkulepped laulude ühekaupa müümises läbi oma iTunes kaupluse. Asi nimelt selles, et senini teenisid muusikatööstuse ettevõtted megakasumeid kasutades kõikvõimalikke trikke. No näiteks lastes välja plaadi millel olid mõned lood mis olid edetabelite tippudes ja täites ülejäänud ruumi nn “täitematerjali” ehk vähempopulaarsemate – või veel hullem – ebapopulaarsete lauludega. Apple aga võimaldas igal kasutajal ise oma “plaadikogu” kokku panna ainult nendest lugudest mis neile meeldisid. Hinnaga $0,99 iga laulu eest. Kahe aasta taguste andmete järgi oli läbi iTunesi müüdud üle 10 miljardi laulu.

Tänaseks on tänu tehnoloogia ja eriti interneti arengule autoritel võimalus ise oma teoseid müüa. Ilmselt kõige kuulsam – ja  senini kõige edukam – näide on USA koomik Louis C.K.. 2011 aasta 10. detsembril avaldas Louis C.K. oma koduleheküljel oma viimase show (Live at the Beacon Theater) mis toodeti sõltumatult ehk siis autori enda, mitte meelelahutustööstuse firmade poolt. Erinevalt eelmistest oma teostes otsustas Louis C.K. seekord selle teose müüki panna ainult läbi oma kodulehekülje minnes mööda nii meelelahutustööstuse kui ka autorite esindusorganisatsioonide poolt pakutavast “teenusest”. Resultaat? 21. detsembril 2011 andis Louis C.K. läbi oma kodulehekülje teada, et 12 päevaga on ta oma teose müügist teeninud miljon dollarit. Ja pani ka tõestuse välja. Ostuhinnaks olnud $5 annab võimaluse pisikese arvutuse abil saada teada seda, et igapäevaselt ostis tema teose ligi 17 tuhat inimest. Kokku siis rohkem inimesi kui see show oleks oma eluaja jooksul vaatajaid teatritesse kogunud. Nüüd on tal publikuks kogu maailm, erinevalt regionaalsete jms piirangutega muusikast ja filmidest. Tema enda kommentaar õiguste kohta on selline: “No DRM, no regional restrictions, no crap. You can download this file, play it as much as you like, burn it to a DVD, whatever“.

Arusadavatel põhjustel ei ole see lugu suurt kõlapinda kogunud. Erinevalt meelelahutustööstuse ja autorite organisatsioonide poolt “piraatluse” puhul toodavast võrdlusest piraatlus = lapsporno. Arusaadavalt seepärast, et kes see ikka reklaamiks teadmist, et suuremale osale autoritest pole tänases maailmas enam vaja vahendajaid, et oma tooteid müüa ja elatist teenida.

Meelelahutustööstus on muutunud. Väga piltlikult on selle muutuse välja toonud Peetri poolt tõlgitud “Külmikumaksu” lugu. Ainukesed kes sellest pole veel aru saanud või õigemini püüavad küünte ja hammastega kinni hoida minevikust on meelelahutustööstuse vahendajad. Ja autorite “esindajad”. Mitte autorid. Vinüülplaatide tootmise maht on olmematu. CD/DVD-de oma langeb. Digitaalsete teoste paljundamine ja müük on kordades väiksemate kuludega kui vanasti. Kas teoste hinnad on vähenenud? Ei. Kas autorid teenivad nüüd litsentsitasudena suurema protsendi müügihinnast? Ei. Ainuke kes sellelt püüab endiselt oma rasvase kasumi kätte saada on muusika- ja meelelahutustööstus. Kas see ACTA on siis ikka autorite huvides?…

Muuseas, vandenõuteoreetikud on välja tulnud ka uue tõlgendusega USA poolt organiseeritud äkkrünnakuga MegaUpload saidi vastu millesse segatud ka üks Eesti kodanik. Nimelt olla MegaUpload tegelastel lõppjärgus plaan tulla välja Megabox.com teenusega kus autorid saaksid oma laule müüa saades 90% laulu hinnast endale.  Seega siis kordades suuremat tulu kui muusikatööstuse gigantide “vahendusteenust” kasutades. Teoorial paistab ka sisu olevat kuna teemat käsitlenud Forbes.com andmetel olla MegaUpload teenuse turuletoomiseks sõlminud lepinguid paljude legaalsete edasmüüjatega nagu näiteks Amazon ja 7digital. Järsku polegi see enam vandenõuteooria?

ACTA ja Eesti

Valitsev partei ja valitsus on ACTA teema käsitlemisel üles näidanud uskumatut arrogantsust ja ülbust. Argumenteeritud diskussiooni asemel langes partei ja valitsus peaminister Ansipi suu kaudu selleni, et kuulutada aktiivsem osa Eesti internetikogukonnast fooliumimütsikesi kandvateks “seemnenärijateks”. Andes sellega täiesti uue mõõtme põlastusväärsele käitumisele mida tuntakse argumentum ad hominem termini all. Langedes sellega vähemalt minu silmis allapoole kanalisatsiooni taset. Allapoole pole enam suurt kuhugi langeda. Veelgi tülgastavam oli vaadata parlamentääre kes naeru lagistades selliste solvangute peale aplodeerisid.

Reformierakonna käitumine on olnud kaootiline ja destruktiivne. Partei poolt Facebookis selle teema kõneisikuks viidatud Valdo Randpere kustutab Facebookist inimeste küsimusi viidates sellele, et “tema pole pädev”. Nojah, temal ei saanud vähemalt internet täis…

Paar päeva hiljem on austatud hr. Randpere juba teemat valdav tegelane ja Reformierakonna ACTA teema hääletoru. Reformierakondlase Andrei Korobeiniku arvamusavaldus Äripäevas ei sobinud selgelt partei liiniga… Igatahes teenib hr. Randpere ära tänusõnad kurikuulsalt EAÜ tegelastelt. Ma kohe võtan seda tsiteerida (tegemist avaliku allikaga, vähemalt praegu kuni internet jälle täis saab):

Kalev Rattus [email protected] via riigikogu.ee
Jan 27 (12 days ago)

to valdo.randpere

Tere Valdo
Oma kolleegide soovitusel järelkuulasin eilset Vikerraadio Reporteritundi ja Sinu ja Linnari esinemist. Olin siiralt üllatunud Sinu selgetest seisukohtadest autoriõiguste ja autorite osas. Kui ausalt öelda, siis Sina oled vist Lennart Meri kõrval ainuke kõrgema taseme poliitik, kes on julgenud sel teemal n.ö. ebapopulaarse seisukohaga avalikult välja tulla. Tavaliselt on poliitikud esinenud positsioonilt, et autorid söögu rohtu.

Suur tänu Sulle.
Siira lugupidamisega
Allikas: Valdo Randpere, Facebook

Esmalt, Lennart Meri oli minu mäletamist mööda raevukas inimõiguste kaitsja ja toetaja. Kohe kindlasti ei oleks Meri toetanud autorite õiguste kindlustamiseks internetiliikluse padupealtkuulamist. Veel vähem oleks ta talunud oma lapse, Tiigrihüppe vaimustusega kaasnenud vaba WiFi kinnikeeramist. Teisalt, minu tagasihoidlike teadmiste kohaselt on Autoriõiguse seadusega autorite õigused Eestis kaitstud. Nagu nad oleks (ja ka on) ka kaitstud Eesti poolt ratifitseeritud WTO TRIPS lepinguga. Miks siis selline rabelemine autorite õiguste nime all? Kas mitte pole see põhjus palju triviaalsem?

EAÜ kasseerib “õiguste esindamise” eest autorite litsentsitasust mahlaka 25%-lise vahendustasu (EAÜ lehel toodud näidisarvestuse põhjal). Seejuures ainult “esindamise” eest. Ülalpool viidatud Megabox.com plaanis küsida 10% müügi ja sellega seotud tehniliste lahenduste arendamise ja töös hoidmise eest. Sama kõnekas on ka fakt, et EAÜ pangakontodel ja deposiitides istus 2010 aasta aruande järgi ca 3,2 miljoni EUR-i eest “jaotamata ja väljamaksmata” honorare. Millelt EAÜ kena kopika intressidena teenib…

Arusaadavalt ei ole hr. Rattuse, EAÜ ega muude meelelahutustööstuse “vahendajate” huvides see, et autor oma teoste müüki ja kasutamist tänaste tehnoloogiliste vahendite abil ise kontrolliks. Mahlakas vahendustasu jääks ju kõigil “vahendajatel” saamata ja autor saaks selle võrra rohkem raha. Et nad ikka jõuaks muru närida nagu hr. Rattus nii elegantselt seda õigesse perspektiivi pannes väljendas. Ehk on ikka selle rabelemise taga arusaadav soov saada kätte vahendustasu nende autorite teoste eest kes oma teoseid veel ise ei majanda. Kasutades selleks kõiki mõeldavaid vahendeid. Kõikehõlmava internetiliikluse jälgimisest, vastutuse riputamisest “võimaldajate” kaela kuni inimõiguste ja demokraatlike protsesside absoluutse eiramiseni. Eesmärk pühendab ju abinõu. Oot, see oli ju ikka jesuiitide lipukiri ajal mil nad Jeesuse nimelise autori õigusi kaitstes miljoneid inimesi maha lõid…

Ma ei hakka siinkohale enam üles lugema neid pangesid mida hr. Ansip oma Parlamendis peetud sõnavõtus kolistas. Neid on piisavalt erinevate allikate poolt välja toodud. Küsimusi millele vastamistest hr. Ansip oma kalambuuridega vältis on veel rohkem. Ma ei ole juriidikas spetsialist ja seega ei kipu siinkohal seda teemat arendama. Pigem viitan Peetri blogi sissekandele kus on see osa spetsialisti poolt mõne lausega kenasti kokku võetud:

Ma ei tea, kas keegi on Eestis läbi viinud ACTA sõlmimise või sõlmimatajätmise õiguslike, majanduslike ja poliitiliste mõjude analüüsi või mitte. Aga väited “selle lepingu sõlmimine ei muuda Eestis midagi” ja “selle lepingu sõlmimine on Eestile väga kasulik” ühes lauses ei kõla loogiliselt. Kui see midagi ei muuda, siis miks näha nii palju vaeva selle läbisurumisega? Ja kui see väärib ärategemist, siis mida see ikkagi muudab?
Allikas: ACTAst, paanikata.

Creative Commons License
This work, unless otherwise expressly stated, is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Estonia License.

  1. Sell
    10. veebruar 2012 at 10:16 | #1

    Muidu kõigega päri, aga milliseid miljoneid need jesuiidid siis nüüd maha on löönud? Ja minuteada ei ole “eesmärk pühitseb abinõu” kunagi jesuiitide lipukiri olnud (see ütlemine on palju vanem ka).

  2. Hando Sinisalu
    10. veebruar 2012 at 11:12 | #2

    Väga asjalik kirjutis!
    Aga kuidas mõjutab ACTA Louis C.K juhtimit – kas ACTA tingimustes ei saa autorid oma teoseid otse ilma vahendajateta müüa? Või siis miks ei saa autorid müüa mingi veebikaupluse kaudu, kes ainult 10% vahendustasu kasseerib? Kuidas ACTA seda suundumust mõjutab?

  3. Paul Vahur
    10. veebruar 2012 at 12:29 | #3

    Väga sisukas blogikanne ning tore on näha, et alternatiivsed sisu levitamismeetodid ka eesti blogosfääris tähelepanu saavad (Louis CK).

    Teine selline lugu on film Sita sings the blues (http://www.sitasingstheblues.com) mille autor Nina Paley (http://blog.ninapaley.com) pani üldse tasuta veebi üles, küsis annetusi ning müüs ka nänni. Tegu on iseenesest väga hea filmiga ning õnneks on Nina ka võlast vaba (ülevaade tuludest 2010 november seisuga: http://blog.ninapaley.com/2010/11/15/frequently-asked-questions/).

    Miks ta filmi tasuta üles pani saab lugeda filmi saidilt, FAQ-i viimasest sektsioonist (http://www.sitasingstheblues.com/faq.html).

    Väga õpetlik lugu.

    (sorry kui postitus topelt tuli, eelmise kommentaari tegemisel ei andnud blogi mingit tagasisidet)

  4. Aims
    10. veebruar 2012 at 14:27 | #4

    Aplaus! Enam paremini ei saagi seda jama kokku võtta :)

  5. Avo
    10. veebruar 2012 at 14:51 | #5

    Huvitav jutt. Mind kui tavainimest ja kõrvalvaatajat teeb ettevaatlikuks kogu selle ACTA temaatika juures just see, et räägitakse mingitest salastatud dokumentidest ACTA loomeprotsessi juures.

    Ma ei saa aru, miks peaks mingeid seaduste loomise dokumente salastama? Kelle huvides see on?

    Kõik euroopa riigid peaks olema ju demokraatliku riigikorraga, st rahvavõimuga maad.
    Sellisel juhul oleks loogiline, et igasugune riigijuhtimine ja seaduste koostamine on võimalikult läbipaistev ja selle eesmärgid ka tavakodanikule arusaadavad.

  6. Toivo
  7. Taivo Niitvägi
    10. veebruar 2012 at 17:57 | #7

    Olen EAÜ liige ning autorina tänulik hr Ruutlile artikli eest!
    Tõepoolest on vahendajad jätnud selle töö tegemata, mida varasemal ajal metseenid tegid – kunstiloomingut tellides ja rahastades olid nad loojatega vahetus ja sageli vastuolulises dialoogis. Kõik paremad kunstiteosed ajaloos on sündinud pingelise dispuudi seisundis, mis arendas nii tellijat kui teostajat.
    Vahendajad ei oma aga huvi ei ühe ega teise suhtes, nende huvi seisneb vaheltkasu teenimises. Astusin EAÜ liikmeks, sest mul polnud mingit muud võimalust oma loomingu ringhäälingus või mujal esitamise eest tasu saada. EAÜ on seni olnud ainumonopol, kellega mul puudub igasugune kontakt, kes ei ole minu vastu mingit huvi üles näidanud ja kes on andnud mõista, et ka minul pole kasulik tema suhtes huvi üles näidata. Ei mina ega arvatavasti ka enamus teisi minusuguseid ei tea, mille eest aeg-ajalt mõned eurod arvele laekuvad ja mis, kus ja kuidas minu lugudega ümber käiakse. Vahetevahel kuulen neid klassikaraadios ja see on kõik. Seega on autori seisukohalt ACTA õigustamine ja kaitsmine puhas demagoogia. Tegelikult ei ole võimuesindajaid varem huvitanud ega huvita neid ka edaspidi loomeinimeste huvide kaitsmine – nendesse suhtutakse pigem kui sensitiivsesse sotsiaalsesse hälbesse, keda tuleb suunata tegema kas õigeid asju või vaikima sundida.
    Selles olukorras oleks MegaUpload autoritele tõeliseks väljavaateks…
    Tegutsemisvabadus annab loomulikult vabad käed ka kuritegevusele, kuid see on kahjuks maise elu üks paratamatus. Ometi annab võrdse vabaduse printsiip võimaluse hoida igasuguse kaasinimese vabadust piirava tegevuse, kaasa arvatud kuritegevuse, tugeva kontrolli all. Palju hullem on aga võimu poolt piiratud vabadus, mis annab teatud vähemusele õiguse seaduslikuks ja takistamatuks kuritegevuseks, mida kinnitab enamuse suurriikide nagu NSVL, USA, Hiina jne lähiajalugu.
    Hr Ruutli mainib mitme küsimuse puhul, et ta ei ole vastava küsimuse spetsialist (“Ma ei ole juriidikas spetsialist ja seega ei kipu siinkohal seda teemat arendama…”). Ometi peab hr Ruutli ennast ajaloo spetsialistiks, väites, et “Eesmärk pühendab ju abinõu. Oot, see oli ju ikka jesuiitide lipukiri ajal mil nad Jeesuse nimelise autori õigusi kaitstes miljoneid inimesi maha lõid…”.
    Lugedes jesuiitide ordu reeglit, ei suuda ma leida ühtegi viidet ega õigustust sellele, et kasvõi ühte inimest tema maailmavaate, idee või “Jeesuse autoriõiguste rikkumise” eest tappa. Ka ei anna ordureegel mingit õigust mitte mingi eesmärgi nimel vastuollu minna kiriku üldkehtivate moraaliseadustega (nii nagu ei olnud võimalik “müüa” indulgentse lahus meeleparanduse üldkehtivast korrast). Pigem on tapetud ajaloos tuhandeid jesuiidi misjonäre, kes ilma relvata ja kaitseväeta läksid barbaarseid hõimusid misjoneerima.
    Jesuiit oli ka eesti katoliiklik peapiiskop Proffitlich, kes tapeti NSVL vanglas II Maailmasõja ajal.
    Ma ei suuda leida põhjust, miks nii hea analüüsi autor, nagu käesolev analüüs kahtlemata on, on võtnud vaevaks just ajaloo vallas oma ebakompetentsust avaldada. Samal põhimõttel, nagu hr. Ruutli nimetab jesuiitideks XVII-XVIII saj kurjategijaid, nimetab Ansip täna seemnesööjaks hr Ruutlit ja teisi ACTA vastaseid.
    Soovin kõigile indu oma kompetentsi süvenemisel!
    Tänulikult,
    Taivo Niitvägi

  8. 11. veebruar 2012 at 00:11 | #8

    Ovidius. A rohkem teatakse seda ilmselt Machiavelli kaudu. A ma ei ole hetkel kompetentsem kui iga teine 5 min. Google’it kasutanu :)

  9. 11. veebruar 2012 at 07:55 | #9

    @Taivo Niitvägi
    Kõigepealt tänu omapoolsest panusest ACTA temaatikasse.

    Samas ei saa ma siinkohal jätta vastu vaidlemata (jesuiitide) ajaloo teemal. Tsitaat “Exitus acta probat” väidetakse tõesti olevat pärit Ovidiuse sulest. Samas, nagu ka paljusid vana-Kreeka autorite tsitaate mida kristlik kirik hiljem edukalt kasutas. Nagu ka paljusid vana-Kreeka ja -Rooma mütoloogiast pärit sümboleid. Aga see on omaette lugu.

    Jesuiitlikud teoloogid on korduvalt oma töödes toonud seda tsitaati välja:
    * Herman Busembaum, raamatus “Medulla Theologiae Moralis” (1650) pakub välja sellise (lk. 320). “Cum finis est licitus, etiam media sunt licita”. Robustses tõlkes kõlaks see umbes nii: kui saavutatu on seadusepärane siis on ka selleni jõudmine seaduspärane;
    * Paul Layman, “Theologia Moralis” III osa, lk. 20 (1625): “Cui concessus est finis, concessa etiam sunt media ad finem ordinata”, robustses tõlkes: kellel on lubatud saavutada lõpp sellele on lubatud ka abinõud lõpu saavutamiseks;
    * Louis Wagemann, jesuiidist teoloogia moraali professor tema raamatus “Synopsis Theologiae Moralis” (1762): “Finis determinat moralitatem actus”, robustses tõlkes: lõpp(eesmärk) otsustab abinõude moraalsuse.
    Siia võib lisada veel terve hulga jesuiitlike teoloogide tsitaate aga arvan, et ka ülaltoodud on piisavad.

    Kuigi Jesuiitide Ordu asutaja Ignatius Loyola algne eesmärk oli pöörata “õigesse usku” Palestiina moslemid selgus üsna kiiresti, et sellest erinevatel põhjustel (ntx sõda jms) suurt midagi välja ei tule. Seepärast otsustas Loyola võtta ette kiiresti populaarseks muutuva protestantismi lammutamise läbi massiivse propagandakampaania. Eesmärgiks tõsta Paavst tagasi kristliku maailma absoluutseks peaks. Selle eesmärgi saavutamiseks võeti ette arvutu hulk erinevaid (sala)kavalaid katseid.

    Näiteks suunas Loyola oma emissarid tööle heategevusse ja laste kasvatamisse/koolitamisse. Eesmärgiga saavutada nende sotsiaalsesse kõrgklassi kuuluvate vanemate heatahtlik suhtumine. Selle kaudu oli omakorda eesmärk jõuda kroonitud peade pihiisade ja ilmalike riigijuhtide nõunike staatusesse. Mis andis võimaluse sekkuda ilmalikku ellu ja suunata seda katoliikluse poole. Jesuiidid on teadupärast aetud välja enam-vähem kõigist katoliiklikest (ja mitte ainult katoliiklikest) riikidest, osadest korduvalt, just tänu sellele püüdele sekkuda ilmalikku ellu läbi selliste ja sarnaste salakavalate meetodite.

    Seesama ilmalikku ellu sekkumine oli ka otsene põhjus miks paavst Clement XIV 21. juulil 1773 oma bullaga Jesuiitide Ordu laiali saatis. Oma vastavas bullas ütleb ta sõnaselgelt, et vaatamata korduvatel hoiatustele jätkavad jesuiidid sekkumist sekulaarsesse ellu sõltumata sellest, et see on ordu eeskirjadega keelatud. Paavst lisab, et vaatamata korduvatele hoiatustele sekkuvad jesuiidid endiselt sekulaarsesse ellu nii Euroopas, Aafrikas kui ka Ameerikas.

    Jesuiitidele olid lubatud teatud võtted, et oma soovitavat eesmärki saavutada. Näiteks “reservatio mentalis” mis lubas mistahes olukorras välja öeldavates lausetes jätta välja ütlemata sõnad (neid ainult endamisi öeldes) mis lause olemuse vajalikku suunda muutis. Väidetavalt oli jesuiitidel lubatud võtta “reservatio mentalis” katte all vastu ka mistahes muu usutunnistus – sealhulgas ka moslemi usk – endamisi kinnitades, et seda tehakse katoliikliku kiriku huvides.

    Selle tulemusena on väljend “eesmärk pühendab abinõu” muutunud jesuiitliku (salakavala) käitumise sünonüümiks.

    Jesuiidid olid väga aktiivsed protestantide vastases võitluses. Nagu ka, nii otseselt kui ka kaudselt, paljude teistes “usu toomise” ja katoliikliku võimu taastamisele suunatud sõdades ja konfliktides. Nii Euroopas kui ka Aafrikas. Nende käigus hukkus ja mõrvati arutu hulk nii moslemeid kui ka protestante. Kui palju? Keegi ei pidanud siis arvet protsessi käigus tapetud “uskumatute” üle. Erinevad allikad pakuvad erinevaid numbreid ususõdades hukkunud inimeste arvu kohta. 500-st miljonist ligi miljardini. Spekuleerida kui paljud neist just jesuiitide kaasabil algatatud konfliktides on mõttetu. Kuid kindlasti ei ole see number minu poolt pakutus väiksem. Prantsuse ususõdades (katoliikliku ja protestantliku kiriku toetajate vahel aastatel 1562-1598) millede aktiivseteks osalisteks ja algatajateks olid jesuiidid hukkus hinnanguliselt 2 miljonit inimest. Jesuiitide poolt algatatud nõiajahtis hukkus hinnanguliselt üle miljoni inimese. Jne, jne, jne…

    On minu arust kohatu kaaluda kas tuhanded tapetud jesuiitidest misjonärid on kuidagimoodi tähtsamad või rohkem “väärt” kui jesuiitide kaasabil ja suunamisel mõrvatud “barbarid”. Seda enam, et ma ei pea moslemiusulisi kuidagimoodi barbariteks. Ja kuidas saakski. Olid ju needsamad moslemitest “barbarid” need kes meile, kristlastele geograafiat ja matemaatikat õpetasid. No näiteks Al-Adrisi’t peame tänama esmakordse Eesti (õigemini küll Tallinna) mainimise eest.

    See on ajalugu.

    P.S. Olen katoliiklane.

  10. 11. veebruar 2012 at 08:10 | #10

    @Hando Sinisalu
    ACTA ei mõjuta mitte kuidagi ei Louis C.K. ega ka teiste autorite võimalust oma teoseid ise müüa. Samas on ACTA lobbytöö tegijad – meelelahutustööstuse tegelased – siiani üsna edukalt maha maha tõmmanud enam-vähem kõik erinevate firmade (nagu ülaltoodud Megabox.com ja paljud teised) katsed neist mööda minnes legaalselt teoseid müüa. Tõsi, aeg-ajalt paistab ka valguskiiri, et midagi hakkab muutuma…

    Küll aga väidab ACTA, et selle ainus eesmärk on “kaitsta autoreid”.

  11. Andor Gornischeff
    11. veebruar 2012 at 09:09 | #11

    Respect

Avamusavaldused on suletud