E-maksuamet on Eesti kõige rohkem kasutatud riiklik e-teenus. Sõltumata sellest, et seda valdav osa inimesi kasutab seda kord aastas, et oma maksudeklaratsioon paari klikiga sisse anda. Tore. Kui aga pead e-maksuameti lehekülge kasutama rohkem kui eelpoolmainitud üks kord aastas siis teeb see lahendus vähemalt mind üsna nõutuks.
E-tolliamet peaks olema ka see koht kus (muuhulgas ka) eraisik saaks tasuda tollimaksu kui väljaspoolt EU-d midagi ostma satub. Vähemalt nii kujutasin mina seda endale seda ette.
Aga ei. Ma eksisin.
Loe edasi…
Et siis kaks kuud on kohe täis saamas siin Mikidemaal töötamisest. Olude sunnil pikenebki mu esialgu kahekuuline reis kuu võrra pikemaks. Saabki oma sünnipäeva rahus pidada :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eraettevõtlus pidavat olema selline püha asi millele riik ei tohiks nagu näppe vahele torkida. Et reguleerida millise hinnaga ja mida müüakse. Ühelt poolt nagu õige aga…
Loe edasi…
Nõukogude ajal üles kasvanud inimesena ei kipu ma üldjuhul virisema kui asjad miskitmoodi nihu lähevad. Seda küll teatud piirini. Selle piirini kus nihu minevate ajade eest vastutajad selgelt oma tööga hakkama ei saa. Sestap ka see kroonika siin…
Aga asja juurde.
Istusime sõbra ja töökaaslasega 19. detsembri õhtul New Yorgis (JFK) lennukisse, et hommikuks Amsterdamis maanduda ning sealt, peale 1:45 tunnist vahet OV174 lennuga Tallinnasse lennata. Maandusime peale piisavalt piinavat lendu Amsterdamis 20. detsembri hommikul kell 8:08, ainult 13 minutit plaanitust hiljem. Schiphol meenutas põgenikelaagrit – igal pool välivoodid ja tühja pilguga enese ette vaatavad inimesed. Olime ka meie lugenud Kesk-Euroopa lennuväljadel toimuvast lumevangistusest. Läksime siis uljalt vahepealset check-in-i tegema, Tallinna lennuki oma nimelt. Transfer check-in meenutas WC-paberi järjekorda viljastava Nõukogude majanduse aegadest. Kuna oli vähe võimalusi, et oma järjekorda oodates me lennukile jõuame saatsid ametnikud meid otse väravasse. Panime siis värava poole punuma… kuni järjekorrani passikontrollis. Tänu nahhaalsusele ja õnnele saime sealt ca 10 minutiga läbi. Poolel teel leidime self check-in masinad ja püüdsime nendega hakkama saada. Vastus oli suht lakooniline:
Loe edasi…
