ACTA lepingul on suuresti kaks poolt.
Esmalt juriidiline. Lepingute, kõigi lepingute eesmärk on selgelt ja üheselt arusaadavalt sõnastada lepingu osapoolte tahe. Üheselt arusaadavalt just seetõttu, et välistada ähmaselt sõnastatud punktide erinev tõlgendamine ja nendest tulenevad vaidlused.
Teisalt sisuline. ACTA-t püütakse serveerida kui autorite kaitse lepingut. Kui palju sellest ACTA-st ikkagi kaitseb autoreid?
Eelmine ACTA-teemaline postitus tõi endaga kaasa terve laviini külastusi minu blogisse ja kontakte erinevatelt meediaväljaannetelt. Nüüd, tagantjärele sellele kõigele peale vaadates on ehk õige panna kirja need küsimused ja arvamused mida ma eelmisel korral ehk nii selgelt välja ei toonud. Püüan seda teha lühidalt ja konkreetselt. Ja jälle inimkeeles.
ACTA-st
- Kui ACTA sisu on autoriõiguse parema kaitsmise ja piraatluse vastase võitluse tugevdamine – nagu ka meie Valitsus seda väidab – siis miks keelduvad valitsused avaldamast ACTA-ga seotud materjale. Kanada valitsus näiteks saatis vastavale päringule vastuseks musta värviga loetamatuks tehtud lepingu. USA (nii Bush-i kui viimati ka Obama) valitsus keeldus detaile avaldamast (ametliku vastuse PDF) viidates “rahvuslikele julgeolekuhuvidele”. Euroopa Komisjon keeldus samamoodi avaldamast seda nii FFII-le kui ka Euroopa Parlamendile (sic!). Kuidas saab autorite kaitsmisest korraga nii salajane asi, et seda peab kõigi, sealhulgas ka autorite enda eest varjama “riikliku julgeoleku” ähmase katte taha?
- Miks pidi kokku panema uue, “autoreid kaitsva” lepingu jättes sellest täiesti välja nii Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) TRIPS lepingu kui ka ÜRO WIPO? WIPO liikmeteks on 185 riiki ja see katab 24 rahvusvahelist autoriõiguse lepingut. Miks on vaja luua uus, ACTA komisjon millele antakse arulagedalt suured volitused?
- Kui hull pidi olema kogu selle ACTA ettevalmistamise protsess, lepingu läbirääkimise dokumentide sisu ja selle allkirjastamise protsess, et Euroopa Parlamendi raportöör oma ameti maha paneks viidates sellele, et ta ei taha “selles maskeraadis” kuidagi kaasa lüüa?
- Mis põhjusel ja kelle huvides keeldus Justiits- ja Välisministeerium Eesti Valistusele ettevalmistatud memo(de)s arvesse võtmast ühtegi kriitilist ACTA analüüsi ja söötis Valitsusele teadlikult ette valeinfot ACTA-vastase liikumise tegelikust ulatusest Euroopas ja maailmas?
- Või – tõmmates pähe vandenõuteoreetiku fooliumimütsikese – kas Ansip mitte teadlikult ei provotseerinud avalikust, et anda Eesti Valitsusele võimalus viidata “laiaulatuslikele protestidele” ja sedapidi vähemalt venitada ACTA allakirjutamist? Kas “seemnenärijate” ja “fooliumimütsike” polnud mitte etteplaneeritud sümbolite andmine rahvale? Samas, ma arvan meie valitsusest ja selle kommunikatsioonispetsialistidest ilmselt liiga liiga hästi, et seda loota.
- Ja üldse, kuidas on võimalik mingit lepingut läbi rääkida kui kõik sellesse puutuv on salastatud? Aga see on rohkem retooriline küsimus.
Autoritest ja nende teoste kaitsmisest
Igal võimalikul juhul ostan ma endale legaalseid koopiaid teostest mida ma tahan tarbida. Ehitades sarnaselt Steniga üles kavalaid skeeme (VPN-id, välispankade kaardid jms) olen endale saanud legaalselt soetada neid teoseid mis on keskmisele Eesti elanikule kättesaamatud. Tekitades sellega huvitava olukorra – ennast välisriigi ostjaks “mängides” täidan ma autori soovi, et tema teos oleks kõigile soovijatele kättesaadav ja autor saab minu ostu pealt raha. Samas rikun ma autorite “õiguste kaitsjate” poolt autori teosele peale pandud müügi piiranguid. Mea Culpa. Mea Culpa. Mea Maxima Culpa…
Mulle püütakse selgeks teha, et sellised piirangud on autorite huvides. Ma tahaks kohe isiklikult kohata autorit kes ei ole huvitatud sellest, et tema teost ei tarbiks võimalikult suur hulk inimesi. Kui siinse lugejaskonna hulgas mõni selline on siis palun endast lahkesti märku anda.
Miks on Eestis ACTA toetajate hulgas poliitikud ja autorite “õiguste kaitsjate” erinevad organisatsioonid? Miks mitte autorid? Keda või mida siis ikkagi see ACTA leping kaitseb? Kas autoreid või nende isehakanud esindajaid?
Hea küll, Lotte autorid on sõna võtnud. Kuigi ka nemad ei toetanud otseselt ACTA-t vaid muretsesid varguste pärast. Samas… Mul ei ole Lotte-vanuseid lapsi. Ega ka ühtegi koduse meelelahutussüsteemi osa mis sööks CD/DVD plaate. Kui mul oleks lapsed siis ostaks nende filme hea meelega iTunes’st ja näitaks neid AppleTV2 kaudu. Mure on ainult selles, et iTunes’i filmide poes Lotte-filme pole. Ei Eesti ega ka USA omas… Ei ole ka Lotte-leheküljel võimalust näiteks USB pulga peal seda osta. Ja kui sinnamaale juba läks siis pole ka võimalust sarnaselt eelmises loos viidatud Louis C.K. näitele kohta kus teha samasuur annetus kui tahan sõbra käest saadud koopia eest indulgentsi osta. Hinge rahustuseks või nii. Et mitte ennast vargana tunda…
Pealegi, kui Lotte-tegelased oma filmi paari hiireklikiga allalaaditavasse formaati konverteerivad ja ostmiseks üles panevad ei lisandu enam lõplikule müügihinnale kulusid trükkimisele/paljundamisele/müügile. Ja kui selle tulemusena oleks Lotte-filmi hind hoopis 3-5€ tänase 12€ asemel siis kui paljud selle digitaalselt ostaks ja alla laadiks? Lotte-inimesed võiks meenutada vanast Roomast pärit teadmist, et kui tahad midagi maksustada siis pea silmas kahte asja: a) määra mõistlik maks ja b) tee selle maksu maksmine nii lihtsaks kui võimalik.
Samas on autorite “esindajad” ja ” vahendajad” sõnakad. EÜS-i Kalev Rattus nimetab ACTA vastased lõdva randmega pedofiilide kaitsjateks ja ITL-i poliitikutele altkäemaksu tassijateks. Järgmine “autorikaitsja”, EAKO juht Erik Mandre lisab uue mõõtme “autorikaitsjate” demagoogiale tuues näitena karistusseadustiku “loomingulise lugemise”. Õnnetuseks unustab hr. Mandre, et kuna ACTA lepingu läbirääkimisdokumendid on salastatud ei saa vastavalt Viini Konventsioonis sätestatule neid kasutada ACTA tõlgendamisel. Eesti seaduste sõna ja mõtte tõlgendamise õigus, mida hr. Mandre oma näites kasutab, on Eesti antud kohtute kätte. Pealegi unustab hr. Mandre, et juriidiliselt on seadus ja leping kaks erinevat asja.
Kokkuvõtteks. Olen Steniga nõus. Kaitset vajavad autorid mitte nende isehakanud kaitsjad. Seda nii ajastule vastava seadusandluse kui ka autoritele oma teoste avaldamist ja müüki võimaldavate tehnoloogiliste võimaluste pakkumise kaudu. Mitte aga isehakanud “autorikaitsjad” kes püüavad meeleheitlikult säilitada oma status quo‘d autorite pealt kasumi korjajatena.
