Masendav, lihtsalt masendav
Tänahommikune harilik marsruut Pärnu-Tallinn tuletas pigem meelde enesetapjate rallit. Täpselt sel hetkel (ca kell 8:00) kui hakkasin Pärnust liikuma algas tuisk. Poolel teel Märjamaale oli selge, et täna ma koosolekule õigeks ajaks ei jõua. Kiirus kukkus hariliku 100 km/t pealt ca 75-80-ni sisuliselt kohe peale Pärnust väljumist. Mis aga ei tähenda seda, et meie teedel nii harilikud kamikadzed kiirust oleks maha võtnud.
Ausalt, just mõni hetk peale seda kui ma möödakihutavaid autosid vaadates jõudsin mõelda, et täna mõni siin kabelimatsu paneb hakkas minu ees liikuv vanaldane Opel üritama möödasõitu veoautost. Hetk peale seda käis pauk, minust vasakul vajus vastu tulnud suur furgoonauto nagu aegluubis kraavi poole, kabiini esiosa kadunud. Paremale kraavi lendas laialilendavate autotükkide saatel Opel. Mu reaktsioon oli peaaegu automaatne - ohutuled peale ja kõrvalasuvasse bussipeatusesse seisma. Sama tegi minu taga sõitnud auto kust kaks meest samuti välja hüppasid. Kui jooksime läbi selle tuisu Opeli poole olin kindel, et tuleb meelde tuletada kõik mida eales olen esmaabist kuulnud. Opeli juurde jõudes märkasime, et selle esiosa polnud enam seal kus ta oleks pidanud olema. Pole ka ime - tegemist oli ju laupkokkupõrkega hinnanguliselt 100-110 km/t kiirusel.
Autost aga kakerdas välja noor neiu, kelle esimesed sõnad olid, “ma ei teadnudki, et sel masinal on turvapadjad…”. Tassisin tüdruku oma autosse, katsusin tal luud-liikmed üle ja soovitasin tal siiralt kirikusse küünal panna ja see päev oma teise sünnipäevana meelde jätta - tal polnud mitte kriimugi märgata! Helistasin politseisse, jätsin tüdruku oma autosse ja jooksin veoauto juurde. Seal seisis täiesti vigastamata veoauto juht kes siunas ennast, et ta ei jäänud Märjamaale seisma, nagu seda tuisku märgates algselt planeeris. Läksin tagasi Opeli juurde ja hakkasime koos seal oleva kahe mehega lahti ühendama akut kuna masinast tilkus kusagilt bensiini. Avastasime mootorilt gaasireduktori mis tähendas, et pakiruumis on gaasiballoon… Helistasin uuesti politseisse ja palusin saata ka päästemeeskonna, ise sõitsime ca 50 meetrit edasi.
Politsei jõudis kohale umbes pool tundi hiljem - selgus, et Kernus on maantee üldse kinni mingi suure auto avarii tõttu ning kõik olemasolevad politseijõud on paisatud seda seal lahendama. Saime šokis tüdruku koos tema asjadega kenasti politseiautosse. Jätsin oma andmed ja seadsin ennast just minekule… kui meie kõrvale keeras vastassuunast Mercedes, millest väljajalutanud vene aktsendiga kõnelev tšikk kukkus sõimama politseinikke selle eest, et ta pidi Kernu avarii tõttu ümbersõitu tegema ja kedagi polnud teda seejuures suunamas kust ja kuhu sõita… Vaatasin neid üllatusest sõnatult seisvaid politseinikke ja ütlesin neidisele päris südamest, “tead mis, mine p**se”. Istusin autosse ja enne teele keeramist jõudsin märgata politseinike tänulikku naeratust…
Kernu juures avarii taga ootavas ummikus seistes mõtlesin, et pole neid eestimaalastel viga midagi, noh kui paar ajukääbikut just välja arvata. Õnnetust nähes tulid paljud inimesed oma abi pakkuma. Paljud küsisid mööda sõites, kas abi vaja. Nende hulgas olid nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid. Polnud ei meile ega ka neile tähtis, mis keeles rääkis inimene kes võis abi vajada. Inimesed vajasid.
Tallinnasse, oma kontorisse jõudsin 4 tundi peale Pärnust väljumist. Ja teate mis? Kuradi hea tunne oli, et sain täiesti tundmatuid inimesi aidata.
P.S. Ah, et mis siis masendavat siinjuures? Seekord läks ju õnneks. Tõsi ta on, seekord läks. See tüdruk ilmselt ei kiirusta enam kunagi tuisus mööda sõitma. Miks aga seda just oma vigadelt õppima peab?
Uitmõtteid
Juhtusin jälle vaatama oma lemmikkoomiku üht esinemist ja korraga avastasin, et ta räägib meist. Eestlastest ja Eestimaast. Parafraseerides muidugi.
“Our planet is fine. It has been through lot more worse than us. But people are f***ed”
George Carlin
Millised on täna Eesti väljavaated, eriti just hiljuti väljahõigatud “n aastaga n rikkama Euroopa riigi hulka” vaatenurgast? Kas on mingid plaanid, strateegiad, taktikad, eesmärgid? Ausalt öeldes pole ma neist suurt midagi kuulnud. Arvestades seda, et siiani pole midagi kuulda olnud sellest mida kavatseb teha valitsus meie energiajulgeoleku tagamiseks pole meil ka suuremaid perspektiive.
Millised tööstus- või teenindusharud võiksid selle helesinise “rikkama riigi” plaani ellu viia? IT? Metsatööstus? Rasketööstus? Transiit? Mis veel?
- IT pole Eestis arvestatav majandusharu. Ja ka ilmselt ei saa selleks. Sest meil pole piisavalt ressurssi. Inimesi. Tänane, ehk paarisaja miljoni krooni suurune IT eksport on kaduvväike kogu riigi bilansis.
- Metsatööstus ei suuda täna isegi seda mahtu metsa maha võtta mis oleks mõistlik metsa taastumise mõistes. Ja sellestki mahavõetavast metsast eksporditakse valdav enamus toormaterjalina, mitte lõpptoodanguna.
- Rasketööstus… mis rasketööstus? Eestis?
- Transiit? Hmm, Yeah, right!
Meie naaber Soome suutnud enda kontrolli alla viia praktiliselt kogu paberitööstuse maailmas. Soome on viimase 60-70 aasta jooksul metsa maha võtnud rohkem kui seda nende territooriumil kasvab. Ja tänu mõistlikule majandamisele on nende metsade maht ikkagi suurenemas. Nokiast pole mõtet rääkidagi…
Täna on Soomel puudu suurusjärgus 200000 töötajat. Ehk siis ca 50% eesti töövõimelisest elanikkonnast. Sama suurusjärk inimesi läks 60′ aastate esimese lama ajal Soomest Rootsi tööle. Mis te arvate, millise riigi poole Soome riik oma vajamineva tööjõu värbamiseks vaatab? Loomulikult Eesti poole. Eestlaste integreerumine Soome tööturule saab olema ilmselt valutum kui omal ajal soomlastel Rootsis oli.
Isegi kui meie valitsus tuleb täna välja selgete strateegiatega mis, kus ja kuidas planeeritakse sinna helesinisesse rikkusesse jõuda on minu arvates suur oht, et me muutume pigem Soome perifeeriaks. Sest nende strateegiate elluviimine ei toimu paari aastaga, ikka kümne-kahekümnega.
Niisiis, parafraseerides George Carlinit: eestlastega saab olema kõik OK. Saab olema tööd ja leiba, kasvõi Soomes. Eesti riik is f***ed!
Taaskasutame taaskasutatavat
Nagu ilmselt paljud teisedki pered Eestimaal rakendati ka meie peres tööle mitmekambriline prügikast. Selline kuhu saaks pakendada hoolikalt eraldatud taaskasutatavad ja “üldprügi” nime alla kuuluvat. Ja nagu alati on kogu selle tegevuse, s.t. jäätmete koduse sorteerimisega paras segadus.
Esiteks, mind ajab kulmu kergitama igasugu “spetsialistide” selgitused mida, kuidas ja kuhu sorteerida. Metallist konservikarbid soovitatakse kas köögipaberiga üle pühkida või sooja veega üle loputada. Plastikpakendid peaks samuti läbi loputama. Teles nähtud oma rohelisusega kiiksu saanud “puukallistaja” näitas piltlikult ette kuidas ikka sooja vee ja pesuvahendiga (rohelisega loomulikult!) piimakotte pesta. Seni kuni lõhna pole enam tunda. Ja kuidas komplekteerida puhtaks pestud jogurtitopsidest ruumi kokkuhoidvaid torne.
Teisalt pole Jäätmeseadus miski uudis. Kehtib ta ju aastast 2004. Nagu kodanik Muuli märkis ei kohusta see seadus mind suurt millekski. Küll aga kohalikku omavalitsust ja prügilat. Edasi võib veel jaurata jäätmekäitlusfirmade tegemistest - või õigemini tegematajätmistest aga milleks? Neid arvamusi konteinerite viimise-toomise teemal juba piisavalt.
Ehk olen ma natuke lihtsameelne aga ma nagu mäletan oma kooliharidusest seda, et terase sulamistemperatuur on kusagil suurusjärgus 1000 C. Ehk siis ilma pühkimata/pesemata lahkub terase sulatamisel selle küljest kogu sinna jäänud jääk. Klaasi puhul toimub sama. Plastik pestakse kohustuslikus korras peale purustamist läbi, seda siis enne sulatamist. Peale selle on kategooriliselt keelatud kasutada taaskasutatavat plastikut uuesti toiduga kokkupuutuva plastikpakendi tootmisel.
Ehk siis milleks peaks raiskama energiat ja vett selleks, et puhastada seda mis ümbertöötlemisel puhastub niigi? Keskkonnaametnike sõnul ei maksa pakendit pesta kui selleks tundub kuluvat liiga palju vette/energiat. Et siis sorteerin välja - nagu ma ka siiani tegin - klaastaara ja paberi ja saadan ülejäänu üldjäätmete kasti? Siis ootan kuni prügiveofirma viitsib tühjendada üleajavad paberi ja klaasi konteinerid ning trahvib mind üldjäätmete konteinerisse visatud pakendite eest?
Kas keegi oskab mulle lollile seletada kust on tulnud need nõuded pakendite pesemise koha pealt?
Puändiks räägiks loo Mõisavahe tänavalt Tartust kus hoolikalt pestud/sorteeritud ning eraldi konteinerisse visatud prügi kallati hoolsa prügiveofirma töötaja poolt ikka ühte prügiveoauto kasti ja suruti segi…