Colle Verde
Olio Fiore. Sellesse terminisse mahub sisse kogu maailm. Või vähemalt see osa maailmast, mis austab oliiviõli. Colle Verde frattoria on üks vähestest Toskaaana õli- ja veinimõisatest mis siiani valmistab seda nestet – Olio Fiore‘t vanaaegsete tehnoloogiate järgi. Aga, ega seda kauaks jätku ja ega ta ka kaua säilu. Õnnetuseks sel korral oli Olio Fiore juba otsa saanud. Aga Piero, Colle Verde peremehe lihtsa veetluse vastu ei saa sa nii või teisiti. Seekord kutsus ta meid tagasi oliive korjama, siis on ka värskeim Olio Fiore garanteeritud :-) Ehk lähekski, nii umbes novembris… Loe edasi…
Itaaliasse saabumise õhtuks jõudsime Milaanosse. Järgmisel hommikul ette võetud tuur mööda Milaanot kinnitas meie usku – ei meeldi meile suurlinnad. Seega, auto juurde tagasi ja suund Toskaana maakonna poole. Õhtuks olime Vahemere ääres, Carrara nimelises väikelinnas ja munsterdasime ennast otse mererannas asuvasse kämpingusse sisse. Järgnes lopsakas õhtusöök kohalikus restoranis. Kati avastas, et tegelikult on mõõkkala väga hea roog kui seda tehakse õiges kohas ja õieti. Mina mõmisesin nõusolevalt oma mereande süües. Ja loomulikult käis asja juurde arvestatav kogus kohalikku veini.
Hommikul olime vaat, et esimesed kes oma varbad – ja ka muud kehaosad – Vahemere voogudesse kastsid. Rannast tulles keerasime sisse poodi ja varusime hommikusöögiks mõnusa koguse kohalikke jahutooteid ja loomulikult prosciutto‘t. Mõnus oli jälgida seda kuidas kohalik rahvas poodleb. See oli rohkem sellise infopunkti sarnane tegevus kui lihtsalt ostmine. Niipalju kui ma Itaalia keelest aru sain arutati igasugu teemasid kuni kaupa valiti ja pakiti. Loe edasi…
Šveits
San Bernardino mäekurule planeerisime minna päeval, võimalikult soojal ja päikesepaistelisel ajal. Seega alustasime hommikul mööda külateid sinnapoole liikumist. Just selliste, kõrvaloleval pildil näha olevate vaadete ja kohtade pärast just mööda külateid me püüdsimegi sõita.
Paar tundi Šveitsi itaaliakeelseid kantoneid mööda ringi kolistades me lõpuks jõudsimegi tõkkepuuga suletud teeristini mis läks üles mäekurule. Suletud seepärast, et talvel ei lasta mäekurule üldse kedagi ja suvel püütakse samuti kontrollida, et üles läheksid ainult mäekuru ületada suutvad masinad/inimesed. Ei ole ju seal üleval enam vana hea kombe kohaselt konjakiga kostitavaid munkasid kes väsinud teelise jälle ellu turgutavad. Loe edasi…
White cliffs of Dover
Jätsime selja taha kuulsad White cliffs of Dover ja Prantsusmaal tagasi me olimegi. Otsustasime, et kiirteed jätame varuvariandiks ja tuijasime mööda kõrvalteid Šveitsi poole. Vahepeal muidugi pisikestest poodidest head-paremat ostes ja seda söögi- ja puhkusepauside ajal pugides. Enne reisi kodus küpsetatud must leib oli endiselt hitt nagu ka kodus soolvette säilituseks pandud Saaremaa või. Loe edasi…
Teel Billingu poole seiklesime mööda Emamaad. Katil olid käed-jalad tööd täis pildistamisega. Traditsioonilised inglise maamajad nende arhailiste katuste ja seintega. Ühine arvamus oli, et ilmselt on Inglismaal arhitektidel vähe tööd – kõik oli sedavõrd traditsiooniline.
Eesti Land Roveri klubi laager, LRO Billing Show 2009
Jõudsime kohale 15. õhtul ja avastasime, et laagriplats oli juba tihedalt osalisi täis. Leidsime oma klubile eraldatud koha ja seadsime laagri üles just UK Freelander Club kõrvale. Colin, nende klubi ürituste organisaator, oli esimene meid tervitama. Järgmistena maandusid meie kõrvale UK G4 Owner seltskond ja Series I klubi, tõsi, nemad juba ürituse teisel päeval. Kuigi ürituse ametliku alguseni oli jäänud veel poolteist päeva käis melu ja rahmeldamine täie hooga. Põhiliseks jututeemaks oli see kas ikka üritus õnnestub. Asi nimelt selles, et eelmisel aastal raksu läinud kaks suurimat LR ajakirja (Land Rover Owner International ja Land Rover Monthly) otsustasid sel aastal korraldada kokkutuleku eraldi ja loomulikult samal nädalavahetusel. LRO korraldas Billing Show, LRM omakorda Land Rover MAX Newark Show. Loe edasi…
