Kana Auberge de Dully moodi
Seekord pole tegemist retseptiga. Lihtsalt ühe lõunasöögiga väikeses maalilises Auberge de Dully restoranis v?ɬ�ikeses maalilises Dully linnakeses Šveitsis, Genfi järve lähistel.
Selline oli siis see õhustik ja ettevalmistav osa. Laual samas restorani kõrval mäeküljel kasvavast viinamarjast Chateau Pictet-Lullin Pinot Noir Bursinel, kanad elava tule paistel särisemas ja romantiline atmosfäär silmi paitamas. Eelroaks roheline salat, mille kastme retsepti saamiseks Hublot kellafirma omaniku tütar kokaga kelmikalt vahetuskaupa arutas - üks Hublot kell = üks kastme retsept.
Hiljem lauale toodud kana Šveitsi kartulitega oli täpselt see, mida oodata sellisest kohast. Maitsev, toitev ja küllaldane. Ei mingit peenutsemist, lihtsalt mõnus lõunasöök mõnusa seltskonnaga.
Mis teeb elu elamise vääriliseks?
Nyon, Šveits. Maailmakuulsa Hublot kellafirma peakontor.
Ma pole kellade fanaatik. Nad on mulle pigem ajanäitajad kui staatuse sümbolid. Sestap ei oodanud ma sellest kohtumisest suurt midagi. Kõige vähem oskasin ma oodata kokkusaamist ühe vahest kõige karismaatilisema juhiga oma elus. Üks nimi Jean-Claude Biver, Hublot’ tegevjuht. Väidetakse, et kui kõik Šveitsi nimekad kellatootjad ühte tuppa koguda siis tõusevad nad nagu üks mees püsti kui Jean-Claude Biver sisse astub. Loo sellest miks see nii on kirjutas Aavo Ärilehes.
Aga ma ei tahtnud teps mitte kelladest rääkida. Pigem Jean-Claude’ist endast. Tema elurõõm ja karismaatilisus lihtsal pani sind teda kuulama. Meie kohtumise paigaks olnud ruum muutus korraga suuremaks ja päikesepaistelisemaks. Ja ma kuulasin teda suu ammuli…
Ta on rikkunud kõiki Šveitsi kellatööstuse traditsioone. Pannud kokku ühte tootesse nii kulla kui ka kummi. Plaanib paigutada oma uue tehase hoonesse kokku tootmise ja … lasteaia. Tuua noored tagasi ‘70 põhjas käinud traditsioonilise Šveitsi kellatööstuse juurde. Ja ometi teda jumaldatakse.
Ja veel. Eriliselt jäi mulle meelde tema üks väide: “Elu teevad elamist vääriliseks ainult irratsionaalsed otsused ja teod. Armastus on irratsionaalne. Ma armastan armastust…
Autopedede pühamute külastamisest
Esimene käik oli Ingolstadt’i nimelisse linna ja Audi peakontorisse. Kohtusime Audi arenduse eest vastutava juhatuse liikmega ja tegime ringi tootmisliini juurde, kus pandi kokku Audi A3 marki masinaid.
Mõnevõrra naljaka vahejuhtumina juhtusime tehase liini vaadates pealt nägema töötajat, kes ulja põlvelükkega painutas paika natuke paigast ära ukse. Muidu täitsa normaalne tegevus kui enne seda meile poleks pikalt räägitud kui täpselt robotid nii keret kui ka keredetaile sobitavad enne lõplikku koostamist.
Kirsiks Audi külastuse tordil olid hea lõuna juhatuse restoranis ja kiire pilguheit Audi muuseumi, sealt ka see “I, Robot” filmist tuttav Audi tulevikuauto pilt.
Sama reisi käigus sai külastatud ka Stuttgart’is asuvat Mercedese peakontorit ja seal nende üheks pühamuks olevat 3D disainikeskust. Selles keskuses töötatakse uute Mercedese mudelite kallal ja seda selliste virtuaalsete pisiasjade simuleerimiseni nagu peegeldused armatuurlaualt ja osade vahetuse mugavus.
Ruum, kus kogu see töö käib on ilmselt üks kallimaid autotööstuse maailmas. Kogu seina kattev, ca 3×6 meetri suurune PowerWall ja modulaarne ruumi sisustus oli tõsiselt innovatiivne selle sõna parimas tähenduses.
Kõrvaloleval pildid vaatame parasjagu seda kuidas mehaanik vahetab Mercedesel kütusefiltrit. 3D versioonis siis. Meil peas olevad prillid pole mitte kollektiivne moevääratus vaid 3D prillid mis seda pilti ruumiliselt näha võimaldasid.
Olen siis sattunud paari viimase aasta jooksul käima nii mõneski autopedede märgade unistuste sihiks olevates paikades. Kuigi ma ise nende hulka ei kuulu on need külastused ometi hea võimalus vaadata maailma ilmselt ühe kõige innovatiivsema tööstusaru suletud uste taha.
Kirsiks mu enda tordile on paari aasta tagune Toyota F1 tehase külastus Kölnis. Kuigi meil seal eriti pilte ei lubatud teha, arusaadavalt, jätan selle sissekande lõpuks ühe siiski. See sai tehtud peale seda kui mul õnnestus stendi peal vahetada Toyota F1 vormeli velg ca 12 sekundiga. Mille peale kohalik vend huviga uuris kas mul pole plaanis karjääri vahetada. Ma ilmselt imesin sellise vilinaga…
Ehk kutsuks Coelho Eesti rabadesse?
Ma olen palju maailmas reisinud. Vahel tundub, et liigagi palju. Oht on olemas, et tänu oma tööle pean veel mõninga aja reisima. Ehk mitte nii palju kui vanasti aga siiski.
Mida rohkem ma reisin seda rohkem kutsub mind tagasi. Tagasi, vaatama Eesti loodust ja imetlema tema igavikulist ilu.
Täna käisime Katiga Tolkuse rabas. Siinsamas, Pärnu külje all. Võimas, lihtsalt võimas…
Ehk see ongi minu El Camino de Santiago de Compostela?
Iga teekond on selline nagu me tast teeme.
– Paulo Coelho –
Nirvaana Hispaania moodi… Madriidis.
Ohhhhhhh
I’m back. Twice as big and twice as ugly. Õhtusöök oli kuninglik.
See nirvaana algas peale kerge tapa‘ga milleks oli Revuelto de Esparragos Trigueros ehk tükikese metsiku spargli omletiga. Järgnes Estofado de Conejo ehk tomatine pajaroog jänesest lopsaka koguse Rioja veiniga. Punkti panime Crema de Sant Josep‘i ehk Hispaania versiooniga crème brulée’st ning kohviga.
Nüüd magama, et homme lennukile jõuda ja järgmisse kohta lennata.