Imev õhk. Made in Estonia.
Ma ilmselt olen enne ka siunanud Eesti Õhu saamatust. Eileõhtune Londoni reis tõstis aga Eesti Õhu täiesti uude dimensiooni. Aga kõigest järjekorras.
Kui olin tormisest Belfastist Londoni Gatwicki lennujaama jõudnud oli meeldiv tõdeda, et Tallinna lendu pole edasi lükatud. Šoppasin Katile tema karude kollektsiooni jaoks järjekordseid isendeid ja muud nänni ja jalutasin kohustuslikku “40 minutit enne väljalendu peate olema väravas” käsku meenutades 15. väravasse. Rahvast kohal murdu, lennuk ilmselt ääreni täis. Aga loogiline ju - munadepüha-eelne pikk nädalavahetus tulemas.
Kui umbes lennuki väljumiseni oli jäänud umbes 10 minutit teatas küsimiste peale väsinud ametnik valjuhääldi kaudu, et me ootame kedagi, kes tulevat Heathrow’st. Rahvas sumises natuke teemal “jälle Savisaar” ja “kuradi sead”. Ootamist lubati veel ca 10 minutit. Kui tunni aja pärast polnud veel midagi toimunud siis hakkas rahvas rahutuks muutuma. Ametnik teatas seepeale, et “nad” olla juba check-in-is. Veel mõne aja pärast laekusid jalutades mingid noored.
Kella seitsme paiku hakati lennukisse laskma. Surusime ennast istuma ja… ootasime veel pool tundi, sest “nende” pagas pidi ka ikka peale jõudma. Lõpuks, kui lennukisse olid jalutanud ka ilmselt nende noorte juhendajatest koosnev vanapaar hakkas lennuk liikuma. Keda, miks ja kelle palvel/otsusel lennukitäis inimesi poolteist tundi ootas jäi selgusetuks.
Peale esimese ohvitseri teadet laadis “näe, läks sutsu kauem, andke andeks” lendasime Tallinna poole. Ma iriseks veel ka seekordse teeninduse kallal aga olgu, lennuk oli tõesti ääreni täis ja peale selle olid mu naabril terve patakas meesteajakirju valmis varutud mida silmanurgast piiluda, seega ei virise.
Tallinnas hakkas mul tekkima kerge huvi selle kohta kuidas küll Eesti Õhk ja Tallinna lennujaam saavad hakkama peale lennujaama laienduse avamist. Miks? Sest 30 minutit peale maandumist polnud meie pagasist veel ei kippu ega kõppu. Läksin siis meie selja taga pagasiga tegelevate 4 noore lennuvälja töötaja käest küsimas, et kas see on normaalne. Sain vastuseks, et just läks välja Dubai lennuk ja üleüldse, Londoni oma oli väga täis. Ja see pole üldse nende vastutusala. Mulle anti visiitkaart ja paluti kaebus kirjutada.
Sõnaga, graafiku järgi Tallinnas kell 22:55 maanduma pidanud Londoni lennuk maandus kell 00.15. Lennuväljalt sain koos oma pagasiga minema kell 01:00.
Teate mis, mul on arvestades ülaltoodut paar küsimust:
* Nagu näha on miska legendiga võimalik kinni pidada Eesti Õhu lennukit kui su connecting fight hilinema kipub. Palun ka mulle see kontakt anda. Ja kui sellist kontakti ei jagata siis palun seletust kelle otsusega ja mis põhjusel pandi lennukitäis inimesi ootama hilinevalt reisilt laekuvaid kodanikke.
* Mis legendiga hakkab Tallinna lennujaam töötlema mõistliku ajaga pagasit uue laiendusega lisanduvatest väravatest kui ta ei saa praegustegagi hakkama.
Tänan ette vastuste eest.
Udune Albion, päikeseline Ulster
Järjekordne tööreis sai läbi. Sedakorda siis Inglismaal ja Põhja-Iirimaal. Londoni lähistel asuv Reading võttis meid vastu klassikalise vihmasabina ja uduga. Kuigi on tegemist Tartust suurema elanikkonnaga (ca 150 tuhat elanikku) asulaga pole Reading veel linna staatust saanud. Nii ta siis ongi “asula” ehk siis inglise keeli “Borough of Reading”. Aga see selleks.
Kogu Readingus käimine nägi välja hariliku tööreisi moodi: lennuk -> rong -> hotell -> koosolek -> rong -> lennuk. Seekordne oli vähemalt selle võrra erinev, et edasi lendasin Belfasti Põhja-Iirimaal. Muuseas, lendasin FlyBe nimelise firma abiga ja pean ütlema, et ütlemata mõnus lend oli. Tuliuus Embraer 195 tüüpi lennuk, meeldiv järjekordateta teenindus ja naeratavad lennukisaatjad. Ja “on time” mis muutub aina haruldasemaks.
Põhja-Iirimaal olin esimest korda, seega oli ütlemata mõnus ära kasutada lennuaegade sobimatusest tekkinud üks lisapäev kohapeal. Sobimatusest seetõttu, et Eesti Õhk ja Tallinna lennujaam ei suutnud kuidagi kokku leppida kas sel kolmapäeval ikka Londoni reis toimub või mitte.
Lisapäev aga andis võimaluse natuke ringi sõita, head toitu maitsta ja kuningannaga kohtuda… Just. Samal päeval oli parasjagu Inglise kuninganna ja prints Philip külastamas Belfasti. Ja miskipärast juhtus nii, et saime nende korteeži näha mitmel korral. Ja lõpuks oma liinnavaatamisbussiga ka kohalikku teleülekandesse sattuda… Igatahes, siinkohal ka pisike fotomälestus sellest.
Dublini ajalugu on muidugi traagiline. Praegune rahuaeg on kestnud umbes 10 aastat. Enne seda oli Belfast sisuliselt sõjaolukorras. 60′ lõpust kuni 1998 aastani kestnud ragistamine vabariiklaste ja lojalistide vahel, mida nimetatakse “The Troubles” oli sisuliselt kodusõda. Hukkus sadu inimesi, tapeti saadikuid ja rööviti kodu- ning välismaiseid tegelasi. Pommiplahvatused, tulistamine ja kontrollpostid tänavatel olid normaalsus. Masendav. Tegelikult ka.
Täna, peale 1998 aasta rahulepingut on Belfast kiiresti kasvav ja ehitav linn. Endise Harland ja Wolff’i laevatehase - kus muuseas ehitati Titanic - territoorium on täis kraanasid ja ehitusmehi. Linn on täis restorane ja pubisid ja neis pulbitsevat iirikeelset suminat ja lõbusaid inimesi. Muuseas, nagu mulle selgeks tehti on üks iiri pubi täis siis kui seisvate inimeste tõttu ei saa enam ust avada. Mitte aga siis kui istekohti enam pole. Õhtust sõime restoranis Bourbon Great Victoria tänaval. Soovitan soojalt, kiire teenindus, head toidud, veel parem atmosfäär.
Egas midagi. Kiire külastus andis põhjuse sinna tagasi minna. Nägemata jäid ju Belfastist ca 40 km kaugusel asuvad Giant’s Causeway lummavad vaated, kindlasti peaks ära käima ka Galway’s sealsel austrifestivalil mis kuulub kindlalt maailma parimate hulka.
Back to U.S.S.R
Niih, üle 15. aasta sai jälle korra Venemaal käidud. Tänu Jaanuse blogile polnud šokk just eriti ehmatav. Tõsi, rõhk sõna “eriti”… Ega suurt peale uute hoonete ja arutu koguse vähe moodsamate autode midagi muutunud pole. No kui hinnad välja arvata. Korralagedus, räpasus, anarhia ja über-miniseelikutes väljakutsuvalt käituvad neidised on ikka samas “vanas heas” olekus.
Kokkusaamisi ja üritusi oli seinast seina. Moskva linnavalitsuse juhtidest nii uhkes bütsantsilikus restoranis ja kabinetis kuni lihtsate töölisteni nurgapealses “tšainajas” - kus muuseas oli täitsa arulagedalt hea borš! Vahepeale mahtusid veel paar isikliku autojuhi (ja/või) ihukaitsjaga suurärimeest soomustatud mersudes. No aga eks me ka asja pärast käisime, mitte niisama vaatamas.
Mis siis meelde jäi? Kõigepealt muidugi hinnad. Sõin muuhulgas ka oma senise teadliku elu kalleima hommikusöögi. Siis loomulikult ummikud. Lõputud… Täielik “kel suurem sel eesõigus” anarhia liikluses. Kui keegi tahab mulle veel väita, et kõige suurem anarhia valitseb Pariisis, Champs-Elyse’l Arc de Triomphe de l’Etoile ümbruses pole ilmselt Moskvas käinud. Endine “ma tean seda meest - me lahendame küsimuse” lähenemine kõigele mis puutub äri ja sellega seotud suhteid.
Aga kokkuvõttes - ma lähen peagi sinna tagasi. Nii asja pärast kui ka huvi pärast. Homme aga lennukisse ja Austriasse järgmistele kohtumistele.