„Eestis asunud natsi-Saksa surmalaagrite asukohti tähistavate mälestusmärkide loomiseks pidi meie kultuuriministeerium küsima nõusolekut USA valitsuse loodud komisjonilt. Ameerika Ühendriikide välismaal paikneva kultuuripärandi kaitse komisjon vaatas üle mälestusmärkide teksti ning kiitis selle heaks, kirjutab Eesti Ekspress.
……
Ka edaspidi tuleb seega sarnaste objektide puhul küsida nõu ameeriklastelt.“
No ei taha ma sellise suhtumisega nõus olla. No vot ei taha.
Kõigepealt tormab kohale Period.
Siis heitis USA suursaadik Joseph DeThomas on meile ette, et eestlased peitvat holokausti suhtes pea liiva alla. Selle peale hakati 27. jaanuaril koolides tähistama holokausti päeva. Nagu on tunnistatud, võttis valitsus selle otsuse vastu “väljastpoolt tuleva soovituse” põhjal. I wonder – kes soovitas?
Ei Zuroff’i ega DeThomase’t ei kõiguta need õudused mis minu perekonna ja lähedastega enne ja pärast WWII juhtusid. Ega ka ülejäänud eesti rahva kannatused. Samas, ma pole ka juut – I guess – eelmainitud sündmuste tõttu pole ka kellegi käest küsida, kas olen.
Kõnekas on fakt, et Eesti juudi kogukonna vastne esimees Ilja Sundelevitš sai sule sappa peale seda, kui ütles avalikult: „Natsikütt Efraim Zuroffi tegevus pole Eestis siinsele juudi kogukonnale head toonud. Kui mina oleksin Zuroff, käituksin teisiti. Kui oleksid mingid allikad olemas, paneksin need ilusti laua peale. Ja kui ei ole, siis jätaksin oma arvamused enda teada.”.
Tuntud Briti ajaloolane David Irving kirjutas 1994. aastal, et II maailmasõja kaasnähtusest holokaustist on saanud selle sõja peasündmus, sõda ise on jäänud vaid kaasnähtuseks. Mida rohkem on II maailmasõjast möödas, seda rohkem räägitakse juute tabanud holokaustist ja unustatakse teised sõjasündmused.
Ja sellega ma nõustun.
