„Krüpto ja turvalisus võrgus on küll huvitavad teemad, kuid kas turvalisus väljaspool arvutimaailma on üldse võrreldaval tasemel arvutites kasutatava turbega?
…
Turvalisuses on alati nii, et ahel/süsteem on alati vaid nii turvaline, kui on tema kõige nõrgem lüli, mis minu arvates on hetkel inimene ja tema keskkond, mitte ID-kaart, serdid või mistahes kolmas vahend e-valimiste juures.“
Ühe krüptograafi arvamus e-valimistest

Mis mina sellest vestlusest arvan?
Esiteks: huvitavad teemaarendused inimestelt kes sellest midagi taipavad. Mis on haruldane – võrreldes Eesti ajakirjanduses asetleidvaga.
Teiseks: valdav osa siiani nähtud ID kaardi vastu sõna võtvaid artikleid on pigem matemaatilise kui reaalse elu sisuga. Teoreetilist laadi puhtmatemaatilised arutelud kas ja kuidas praegune ID kaardi süsteem ei pruugi olla turvaline on ja jäävad teoreetilisteks kuni keegi praktikas seda kinnitab. Senini pole seda tehtud.
Kolmandaks: nõustun ülaltoodud argumentidega.

Hüsteeria teemal „big brother is watching“ on mind ära tüüdanud. Ta nimelt on vaadanud, vaatab praegu ja vaatab ka tulevikus. Küsimus on kas see kuidagi sinu elu mõjutab? Ah et saavad teada, et ma piraatvara kasutan? Illegaalne tegevus ju, ära siis kasuta. Ah et filmiti kui ma kaupluses vorstijupi pätsu panin? Sama lugu.

Digitaalsete haiguslugude vastane võitlus on naeruväärne: mis turvalisusest saab rääkida
praegustes arhiivides kus sinu haigusloole on juurdepääs kõigil arstidel, nende tuttavatel ja tuttava-tuttavatel (ja nende sugulastel kolmanda põlveni). Ilma, et sellest mingit märki kusagile jääks.

Selge, et privaatse info äris kasutamine (ntx haiguslood kindlustusfirmade käes) on seadusvastane. Mis puudutab riigi juurdepääsust su infole – well, ma ei imestaks kui ta teab minu isikust rohkem kui ma ise.