Sotsiaalministeeriumis on olemas selline üritus: Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakond. Milles töötab (niipalju kui ma tean) 7 soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejat. Kes kõik on naised. Sotsiaalminister Jaak Aab nimetas hiljuti soolise võrdõiguslikkuse voliniku kohale Margit Sarve. Naisterahva. Kuivõrd Eesti Vabariigis pole ÜHTEGI võrdõiguslikkuse teemat pädevalt valdavat meesterahvast.
Samal teemal: Võrdõiguslased lubavad võidelda ka meeste eest
„Pole oluline, kas ta on mees või naine, tähtsad on tema teadmised ja oskused.“
Sotsiaalministeeriumi SVO juhataja Kadi Viik
Sealt ka sellised pärlid (vastus küsimusele miks naistele ei laiene kohustuslik ajateenistus):
„Soolise võrdõiguslikkuse seaduse paragrahv 5 punkt 2 lõige 2 ütleb, et otseseks või kaudseks sooliseks diskrimineerimiseks ei loeta kohustusliku kaitseväe ajateenistuse kehtestamist ainult meestele.Miks aga on kehtestatud kohustuslik ajateenistus ainult meestele? Tegemist on traditsiooniga ja poliitilise tahtega, mida ükski poliitiline jõud pole siiani veel seadnud küsimärgi alla. Tegemist on niisiis teemaga, mis ei ole siiamaani piisavalt diskussiooni tekitanud. See aga tähendab, et tegemist on poliitilise kokkuleppe ja traditsiooniga, mitte niivõrd objektiivse paratamatusega.
Omamoodi huvitav on muidugi ka fakt, et kuigi meestele on kehtestatud kaitseväe
teenistuskohustus, on tegelikkuses teenistuses läbivate meeste hulk oluliselt väiksem meeste koguhulgast. Seega ei läbi reaalselt sugugi mitte kõik mehed kohustuslikku ajateenistust.
SVO BLOGI
Oot. Kas ma sain ikka õieti aru? Las ma tõlgin selle endale inimkeelde.
Et kuna mehed pole eriti peale käinud ja naised peale ei käi siis sätestab seadus selle asja nii: muus osas on nõutud võrdõiguslikkus, sõjaväe puhul mitte. Ja üleüldse on tegemist igivana traditsiooniga mida pole mõtet muutma hakata – kuna rahvas ei nõua (s.t. ei tekita diskussiooni) ja poliitikud ka ei punnita. Ja muide, kuna haiguste, invaliidsuse ja usutunnistuse vms tõttu ei võeta KÕIKI mehi sõjaväkke siis olge üldse vait.
Sissekande SVO blogisse tekitab LHV reklaam aga ööklubide reklaamid a la „naistele sissepääs tasuta“ ei morjenda. Kuna keegi pole ööklubide reklaamide peale kaevanud ja ise tahaks ka
tasuta sisse saada :-). Öelge mis tahate aga mulle tundub, et selle osakonna otsused ja teemade
käsitlemine on ühepoolne. Naistepoolne.
Ja üldse, miks on olemas selline osakond aga pole homoseksuaalide, setude (Mailis Repsi stiilis) jt. õiguste omi? Miks ei võiks olla üks ja ainus – INIMESTE võrdõiguslikkuse oma.
Kalju, minu meelest on asi kahepoolne.
Ma ei tea, kas praegu ka, aga vanasti võeti USAs mingi hulk mustanahalisi sellepärast ülikooli, et ei saaks süüdistada rassismis. Samas, kui veidi süübida sellises võrdõiguslikkuses, siis on see eriti räige diskrimineerimine. Ehk siis põhimõtteliselt võeti mustanahalised ülikooli seepärast, et mingi hulk oleks mustanahalisi esindatud, mitte aga nende teadmistele baseerudes. Ühesõnaga, kui nõutakse võrdõiguslikkust, siis olgu ikka võrdne hoolimata soost, nahavärvist või vanusest…
Sama minu meelest kehtib ka võrdõiguslikkuse osakonnaga. Nad ei saa ju võtta ainult sellepärast mõnda inimest osakonda, et tal on väljaulatuv kehaosa (ma ei pea silmas õllekõhtu). Ju siis pole piisavalt pädevaid ja teemast huvitunuid mehi ka sinna siiani kandideerinud. Kindlalt, pole see nende põhimõte…
Nii ja see pole veel kõik…
Tahtsin ka seda öelda, et olen lugenud päris palju SVO blogi ja päris pikka aega tagasi nad käsitlesid ka seal teemat, et miks on naistel klubidesse sissepääs tihti tasuta või siis odavam (http://svos.blogspot.com/20… – 21.07 sissekanne). Samuti käsitlelti seda nende osakonna poolt meedias.
Las ma tsiteerin:
"Seda ei saa ma küll lubada, et SVO ööklubidega otseselt midagi ette võtab, küll aga väärib teema kindlasti diskussiooni."
21.07.2005
"Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt leiab otsene sooline diskrimineerimine aset, kui ühte isikut koheldakse tema soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras.
…
Seega peaksid juba praegu ööklubide omanikud arvestama sellega, et on lubamatu kehtestada inimestele erinevaid sissepääsutasusid ainuüksi nende soost sõltuvalt. See võiks olla lubatav ainult juhul, kui oleks tõendatud, et naistel on teatud põhjustel halvemad võimalused ööklubisse saamisel ja neid käib seal seetõttu vähem kui mehi."
08.08.2005
Kas naistel on halvemad põhjused ööklubidesse pääsemisel? Ei.
Kas diskussioon (s.o. sotsiaalne tellimus) on olemas? Jah.
Kas sellega seoses on mainitud reklaamide keelamiseks SVO poolt midagi ette võetud? Ei.
Lausa vastupidi: SVO kinnitab, et sellega ei kavatseta midagi ette võtta. Meestel soovitatakse kohtusse minna. Ehk siis seaduse rakendamine surutakse (mees)kodaniku kaela. Miks? Selge on ju kehtiva seaduse rikkumine? Milleks siis selline seadus? Milleks siis selline osakond, kes ei kavatsegi seaduse jälgimist riiklikult kohustada?
Kahepoolne on asi kindlasti. Meeste huvi antud teemaga tegeleda on väike ja ilmselt ka jääb pikemaks ajaks selliseks. Mis aga ei tähenda, et vastav ametkond (koosnegu see siis ainult meestest või naistest) oma aruteludes üht sugupooltest eelistab. Ja teisele poolele kohtusse soovitab minna.
Sellisel käitumisel võib olla hoopiski vastupidine efekt – meessoo esindajatele kinnistub arusaamine, et SVO poolt pole abi oodata sest sealsed ametnikud on hõivatud oma (nais)sugupoolt toetavate kirjutiste avaldamisega oma blogis. Ja seda õilist tegevust segavatele meestele soovitatakse uttu tõmmata. See omakorda aga tekitab olukorra, kus (mees)sugu oma alaväärsustunde varjamise huvides SVO-d naeruvääristama hakkab stiilis, et mis neist tibidest ikka oodata. Täna on selline oht olemas, kuna valdav osa lugejakirju on meestelt. Vastused neile aga on kas naeruvääristavad (ehk pole mõtet jah meeste aluspesu numbriga märkida – võivad ennast puudutatuna tunda, ih-ih-hii) või siis samasugune "nii ei tohi küll aga meie asjaga ilmselt tegelema ei hakka, kui ei meeldi mine kohtusse". Ehk siis nimetatud kirju ei loeta pöördumisena riikliku institustiooni poole oma õiguste kaitseks – sest need on ju pisikese (mees)olevuse pisikesed mured.
Siinkohal pean ütlema, et minu puhul on siin tegemist pigem vaidlusega vaidluse pärast. Oma (poiss)lastele püüan ma õpetada eetilist ja austavat suhtumist inimestesse – eraldamata neid naisteks või meesteks. Oma töökaaslanna kallal ilgun mina samasuguse mõnuga blondide teemal kui tema minu kallal kiilaspäisete omal. Mis ei sega meil teineteisesse suhtuda austusega. Ja koos selle üle naerda.
Ma jään ikkagi oma arvamuse juurde: igasugu spetsiifiliste ametkondade asemel oleks vajalik üks ja konkreetne: võrdõiguslikkuse oma. Sõltumata sellest kelle õigustest jutt käib.
Olen minagi nimetatud blogi lugenud ja löö või maha – meestevaenulikkust ei ole sealt mingit pidi välja lugenud. Pigem vastupidi. Kohati iroonilised on nad jah, aga see ei ole soo, vaid kommentaaride mõistlikkuse lõikes.