„It will make Bill Gates soooooooooo mad“
Kill Bill’s Browser – Switch to Firefox
Sõda on alanud. Vange ei võeta. Google annab $1 iga laiba eest.
Month: November 2005
Lõhe Dijon’i sinepiga
Omapärane retsept inimestele, kes ei karda katsetada. Mitte, et see kole maitseks aga harilikult sinepit lõhele ei panda 🙂
Vaja läheb:
- Lõhe liblikasteik
- Dijon‘i sinepit
- Oliiviõli
- Valge pipar
- Sool
Valmistamine:
- Võta väike sügavam hautamispann ja aja õli kuumaks
- Lisa õlisse Dijon‘i sinepit ja prae seda pidevalt segades kuni sinepist jääb järele jämedateralise pudru sarnane ollus
- Prae lõhe steigid eraldi pannil lisades pisut soola ja pipart
- Kurna Dijon’i sinep õlist välja
- Kata Dijon‘i sinepiga steigi mõlemad pooled
- Serveeri rohelise salati ja hea valge veiniga
Kolmandat pole antud
Mõni aeg tagasi võrdõiguslikkuse teemal oma arvamust avaldades sain ma valitud väljenditega sõimata nii et tolmas. Sama resultaat oli nii Randar Tasmuth’i kui ka Kristiina Mänd’i artiklitel – kuigi nad käsitlesid sama probleemi erinevatest vaatenurkadest vaadatuna.
Mis ma siis sellega öelda tahtsingi? Mõni aeg tagasi juhtusin kuulama ühe Inglise suure ajalehe peatoimetajat. Ta nimelt esitas retoorilise küsimuse – kas ja kuidas on võimalik kirjutada Iisraeli riigist in general ja juutidest in particular vähegi kriitilisemalt nii, et see ei lõpeks sionistlike organisatsioonide poolt antisemiidi või veelgi hullema – fašisti – tiitliga. Selle küsimuse tõstatas ta peale seda kui täpselt nii oli juhtunud tema endaga peale natuke kriitilisemat artiklit Iisraeli riigi teemadel.
P.S. See peatoimetaja on rahvuselt juut.
Uus lehekülg
Well, tänasega sai mu elus üks peatükk otsa ja teine algas. Kuidagi tühi tunne on. Mitte selle pärast, et midagi otsa sai vaid lihtsalt – viimase kuu jooksul pole õieti olnud aega hingatagi. Ja uus reaalsus pole veel selga sadanud.
Nüüd oleks vist õige aeg vaadat korraks tagasi ja ehk isegi filosofeerida. Kasvõi omamise või olemise teemal – kuigi tõele au andes ei ole ma ei Frommi põhjapanevaid teoseid lugenud. Kyberkuradi lehelt leitud viide pani mind korraks sellele mõtlema. Aga ainult korraks, aega rohkem polnud. Pealegi leidusid inimesed, kes kahe valitud tsitaadiga ka minu seisukoha antud küsimuses välja ütlesid:
„…kas sa pole tähele pannud, et kui inimene on oma elus äpardunud, siis on alati võimalus oma äpardumisele ilus nimi anda…“
„…Suurim illusioon on see, et me saame õnnelikuks rahu seisundis. Õnn on rahu vastand. Õnneni jõuavad need, kes pingutavad, tegutsevad ja toimivad pidevalt hetkekski peatumata. Õnn on inimese kõige intensiivsem olek, meelerahu on elust väsinud ja tüdinud raukadele. Õnn ja meelerahu on vastandid…“
Aga tahaks küll korraks aja maha võtta ja enesesse vaadata. Ja vaadata seni elatud elule tagasi.
Now it’s public
Omanikumuutus firmas kus ma töötan on nüüd ametlik ja avalik. Tänud kõigile, kes oma õnnesoovid ja/või edusoovid saatsid. Sorry, kui vastus neile natuke väsinud oli. Nagu Äripäeva tehud pildilt näha on isegi mu „naeratus“ punnitatud. Loodetavasti olen paari nädala pärast oma „kivistunud latikapilgust“ taastunud ja normaalsuse juurde tagasi pöördunud.
Reminder to myself – olgu see viimane kord kui ma endast ajakirjandusele pilti lasen teha.