Well, tänasega sai mu elus üks peatükk otsa ja teine algas. Kuidagi tühi tunne on. Mitte selle pärast, et midagi otsa sai vaid lihtsalt – viimase kuu jooksul pole õieti olnud aega hingatagi. Ja uus reaalsus pole veel selga sadanud.

Nüüd oleks vist õige aeg vaadat korraks tagasi ja ehk isegi filosofeerida. Kasvõi omamise või olemise teemal – kuigi tõele au andes ei ole ma ei Frommi põhjapanevaid teoseid lugenud. Kyberkuradi lehelt leitud viide pani mind korraks sellele mõtlema. Aga ainult korraks, aega rohkem polnud. Pealegi leidusid inimesed, kes kahe valitud tsitaadiga ka minu seisukoha antud küsimuses välja ütlesid:

„…kas sa pole tähele pannud, et kui inimene on oma elus äpardunud, siis on alati võimalus oma äpardumisele ilus nimi anda…“
„…Suurim illusioon on see, et me saame õnnelikuks rahu seisundis. Õnn on rahu vastand. Õnneni jõuavad need, kes pingutavad, tegutsevad ja toimivad pidevalt hetkekski peatumata. Õnn on inimese kõige intensiivsem olek, meelerahu on elust väsinud ja tüdinud raukadele. Õnn ja meelerahu on vastandid…“

Aga tahaks küll korraks aja maha võtta ja enesesse vaadata. Ja vaadata seni elatud elule tagasi.