Omasooiharusetrall vol. II

Eilse „Kahvli“ homoabielude teemaline jututrall viskas mul kopsu üle maksa. Uue teemana on sisse lennanud „vabaabielu“ elavad inimesed kes nüüd samasooliste sabas on otsustanud ka riigilt nõuda oma suhte „seaduslikustamist“. No vot see mulle küll pähe ei mahu.

Mis erinevus on abielul ja vabaabielul? Allkiri paberil mis seaduslikustab sinu kooselu oma partneriga riigi ees. Millega võtad endale teatud õigused, kohustused ja vastutused oma partneri ees. That’s it!
Siis millist seaduslikustamist vabaabielude esindajad veel ootavad? Mida nimelt riik seaduslikustama peaks?

Veel enam ärritab mind see, et kui samasoolised paluvad riigil tekitada olukord, kus nad saaksid endale riigi ees neidsamuseidki kohustusi oma partnerite ees võtta siis vabaabielu inimesed ootavad riigilt võimalust neist lahti saada. Et ma ei taha allkirja kirjutada. Parem andku riik mulle võimalus oma pajalapid ja pannid kaasa võtta kui mul oma elukaaslasest kopa ette viskab.

Selles kontekstis olen ma nüüd samasooliste koos(abi)elu seaduslikustamise pooldaja. Ja vabaabieluinimesed harjutagu allkirja kirjutamist.

P.S. Ma olen abielus. Ja muuseas, sel aastal saab 20 aastat abielus oldud.
P.P.S. Reminder to myself – mitte unustada pulmaaastapäeva!!!

Omasooiharusetrall vol. II

2 arvamust teemal “Omasooiharusetrall vol. II

  1. fedja says:

    Õnnetu naine, kes sinusugust kitsarinnalist mõtlemisvõimetut meest peab taluma. Ausalt, mul on su naisest kahju.

  2. Kalju says:

    Kui käiks korra üle senised vabaabielu \”seaduslikustamise\” argumendid:
    1. Järjest enam lapsi sünnib väljaspool abielu.
    So what? Formaaljuriidilisest (ega ka lapse ja vanema vahelise suhte) vaatepunktist ei oma tähtsust kas lapse vanemad on/olid abielus või mitte. Samahästi võib kasutada seda argumeti abielu kui mittevajaliku institutsiooni tühistamiseks Eesti Vabariigis. Teisalt jällegi – mis annab aluse eeldada, et \”seaduslikustatud\” vabaabielust sündivatele lastele suudab riik näiteks alimente garanteerida juhul kui partnerid otsustavad lahku minna. Kümnetele tuhandetele ametlikust abielust sündinud ja hiljem lahutanud paaride lastele pole ta seda suutnud…
    2. Vararisk on maandamata
    Kuidas kellelgi… Võimalused selleks on seadustes (seltsingulepingud jms) täiesti olemas. Peale kõige muu kaitseb seda ka Põhiseadus. Probleemiks pole mitte juriidilise võimaluse puudumine vaid see, et vabaabielus elavad partnerid ei suvatse seda kasutada. Argument \”noored ja armunud ei mõtle sellele\” jääb kuidagi nõrgaks. Üks lihtne küsimus – kuidas saab kohaldada sotsiaalministeeriumi poolt pakutud \”vararežiimi\” ja kaitsta inimese suvalisest suhtest tekkivat varalist küsimust kui inimene keeldub oma suhteid (või sellest suhtest tekkivat vara) vormistamast? Et kas nagu vanal vene ajal kutsume kohtusse uudishimulikud naabrid kes kinnitavad, et sellest kuupäevast selleni ööbis see inimene selle inimese juures ja tuletame sellest vabaabielu ja selle läbi ka ühisvara tekkimist? Aga mis siis kui see oli mu raskustesse sattunud sõber kelle ma enda juurde elama kutsusin?

    Üldiselt tekib naljakas olukord. Inimesed, kes koos elama hakates teevad kõik selleks, et riigil (kellel on vähemalt võimalus osapooli kuidagi kaitsta) sellest midagi aimu poleks (olgu see siis eraldi eluasemetoetuste väljapetmise vms eesmärgil) eeldavad, et seesamune riik kappaks mõõdulindi ja mootorsaega kohale kui nad enam koos elada ei taha. Ja aitaks vara jagada ja söögilaua ikka õigest kohast pooleks saagida.

    Nüüd siis ka mu küsimus: milline osa minu arvamusest kitsarinnaline ja mõtlemisvõime puudumist näitav on? Ehk viitsid mu kitsarinnalisust ja mõtlemisvõime puudumist lähemalt selgitada? Või siis oma seisukohta antud küsimuses avaldada?

Liiga hilja arvamust avaldada...