Arutasin siin omaette pikalt kas ja kui siis kuidas sellele teemale reageerida. Õnneks on targemad ja soravama sulega inimesed oma arvamuse välja öelnud. Marlis, Marek, Wolli on ainult mõned neist.
Mareki sissekandest võetud tsitaat on vahest parim mu antud teemase puutuvat hetkemeeleolu kajastama:
Homod on vähemus. Vähemus, keda vähemalt mina tolereerin üsna täieliselt. Teatud piirini. Umbes selle piirini, milleni ma kannatan juutide holokaustikampaaniat: sinnamani, kus mulle hakkab tunduma, et mina, mu eelnevad ja järeltulevad põlved on juutide kannatustes süüdi ja peavad higi, vere ja pisaratega neile tehtud kurja lunastama; sinnamaani, kus minu lapsed peavad koolis vaatama õppevideot sellest, kuidas juudid, äravalitud rahvas,
kannatasid Pontius Pilatuse ajal ja hiljem Aadu gaasikambrites. Homod kipuvad oma argumentatsioonis selle piirini väga sageli laskuma. Oma rõhutuse eksponeerimisega saavutatakse tihti loodetud ja oodatud empaatia asemel üha kasvav vihkamine ja põlgus.
kannatasid Pontius Pilatuse ajal ja hiljem Aadu gaasikambrites. Homod kipuvad oma argumentatsioonis selle piirini väga sageli laskuma. Oma rõhutuse eksponeerimisega saavutatakse tihti loodetud ja oodatud empaatia asemel üha kasvav vihkamine ja põlgus.
Kommentaari mõttes hea (minu arvates) kiri EPLO vastava artikli kommentaaride hulgast.
Tiit Kärner, 15:56 04.01.2006
Mitte mingeid olulisi ümberkorraldusi ühiskonnas seni, kuni me ei mõista seniste ühiskonna regulatsioonimehhanismide tähendust ja toimet! Kas kommunismiehitamise kogemusest on veel vähe? Ei saa rajada midagi sellele, kuidas meie arvates peaks olema, kuidas inimesed peaksid käituma, kui nad tegelikult käituvad teisiti.
Neile, kes kaeblevad sallimatuse üle: ei ole suudetud modelleerida ühiskonda, milles olulise süsteemse tegurina puuduks sallimatus. Ning sellel on väga oluline põhjus: sallimatus on struktuuriloov tegur, seda nii looduses kui ühiskonnas. Inimorganismi tasemel on absoluutne sallivus haigus, mille nimeks on AIDS.
Ilma sallimatuseta pole ka moraali. See kõik pole nali, ilma seda meeles pidamata on kogu see arutelu tühi jutt.Mis puudutab homoseksuaalsust, siis on väga võimalik, et sallimatus selle suhtes on heteroseksuaalsetesse geneetiliselt kodeeritud. Kui need eelnevad kommentaarid midagi näitavad, siis seda, et see sallimatus on olemas ning seda tuleb arvestada.
Homoseksuaalsus ei ole inimese vaba valik, miks arvatakse, et sallimatus selle suhtes on? Kindlasti tuleks aga seda piirata, selleks on vaja mõlemapoolset jõupingutust. Homoabielude küsimus ei ole ka lihtsalt poliitiline küsimus selles mõttes, et las poliitikud tulevad ja otsustavad ja siis nii on. Midagi ei saa otsustada enne, kui otsuse tagajärjed on selged.
Ma tahaks teada, kuidas seletavad homoseksuaalsust evolutsioonigeneetikud. Miks selline esmapilgul populatsioonile nii kahjulik areng pole välja surnud? Kuidas reguleeritakse vastavaid suhteid loomariigis, kas vastab tõele paaril korral ette tulenud väide, et hundikarjas homoseksuaalsed isendid hävitatakse?
Ma olen selle poolt, et homode kooseluga kaasnevad juriidilised probleemid lahendataks, kuid see tuleb teha ilma abielu ja perekonda kahjustamata. Sest abielu ja perekond on peale kõige muu (või enne neid) veel märgid, mille tähendusest sõltub populatsiooni (rahvuse, inimkonna) reproduktsioon ja ellujäämine. Arvestades eelmainitud sallimatust, on kindel, et abielu ja perekonna seostamine homosuhetega nende märkide tähendust kuidagi ei tõsta. Ja ei saa olla nii, et öeldakse, et armastatakse seda riiki ja rahvast ning siis öeldakse, et ma imestan, et ma sallin seda riiki, sest ta eelistab seda, mis sellele riigile ja rahvale hea on, sellele, mis mulle hea on.
Ja lõpuks neile, kes räägivad, et me oleme tagurlik ja mahajäänud vaadetega. See kõikelubatavuse ja kõikesallivuse ideoloogia pole vanem kui poolsada aastat. Ühiskonna eluea seisukohalt võttes on see lühike aeg. Liiga lühike, et otsustada võimalike tagajärgede üle. Arukas oleks ära oodata ja vaadata. Veel kord: kriitilise massi piiril oleva rahvana ei tohiks me teha mitte mingeid olulisi ümberkorraldusi ühiskonnas seni, kuni me ei mõista seniste ühiskonna regulatsioonimehhanismide tähendust ja toimet.