Mitmed päevad on mu peas keerelnud üks mõte. Et miks on nii loodud, et kõige valjuhäälsemad misiganes õiguste eest võitlejad kipuvad olema kivistunud mõtteviisiga kastis elavad inimesed. Kes kas siis ei viitsi või ei suudagi vaadata väljapoole sellest kastist mille eest nad võitlevad.

Suurimad tolerantsuse eest võitlejad on valmis risti lööma igaühe kes julgeb oma vastupidist arvamust välja öelda. Viimast korda kui vaatasin tähendas sallivus just seda, et oled valmis aktsepteerima teisi inimesi, nende seisukohti ja (sugu)eluviise – eriti juhul kui need needsinatsed seisukohad sinu omadega kokku ei lange. Nad vaatavad ülevalt alla igaühe peale kes ei loe “õigeid” raamatuid või ei vaata “õigeid” filme. Sest on olemas ainult kaks arvamust: nende oma ja vale.

Eesti on täis verinoori “nõunikke” kes oma sisemise “mina” valulike otsingute uimas on valmis jooksma kaasa misiganes sotsiaalse haibiga. Ega neid suurt huvita kas seda just vaja on või kas rahvas sellega nõus on. On ju selge, et need kes nendega nõus pole on šovinistlikud sead ja muidu tagurlikud elemendid.

Sellega seoses minu statement:

• ma ei loe “õigeid” raamatuid;
• ma ei vaata “õigeid” filme;
• heck, ma isegi ei käi “õiget” muusikat kuulamas.

Seejuures I don’t give a flying f*** kas see teile meeldib või mitte.
Veelkord üks tsitaat kottge.org saidist mille leidsin Telleri abiga ja mis annab ülaltoodud arvamusavaldusele õiguse olla siinkohal avaldatud:

„This is still my personal web site and is not going to mutate into a vertical blog about tech, design, politics, pop culture, or even asbestos. I’m not turning into a journalist. I’m still going to write and post almost exclusively about things I am interested in, whatever those may be at any particular moment. Just so you know, I may occasionally post cat photos, as is my right as the editor of a personal web site“.