Innovatsioonist

Umbes poolteist aastat tagasi palus Konrad Adenauer Stiftung rääkida nende stipendiaatidele infotehnoloogiast Eestis – nii selle minevikust, tulevikust kui ka olevikust. Kui ma oma loenguosaga läbi sain ja küsimustele vastama hakkasin olid enamik küsimustest suhteliselt üllatunud. Päev varem olid nad kuulanud ühe Eesti poliitiku loengut samal teemal. Üllatama pani neid see, et kui minu olukorra ülevaadet võis nimetada “ettevaatlikult pessimistlikuks” siis eelkõnelenud poliitiku oma pigem “vaimustunud über-optimismiks”. Kui me erinevaid seisukohti võrdlema hakkasime siis selgus, et ega nüüd nad tegelikult niipalju erinenudki. Lihtsalt mina rääkisin tegelikkusest, poliitik aga sellest mis talle tundus, et on või mis võiks olla.
No seisukohtade võrdluseks kasvõi see, et ega fakt, et Iirimaa on suurim tarkvara tarnija Euroopas veel tähenda, et seda seal arendatakse. Nad pakendavad seal Microsofti toodangut nimelt… Kohalikud IT vennad kurdavad, et neil isegi selle sama Microsofti toodete kasutusse võtmisega probleeme.
Poliitikule on aga argument see, et ikkagi Euroopa suurim tarnija 🙂

Kui ma täna Linnari blogist innovatiivsusest rääkivat artiklit lugesin tuli see mulle teravalt meelde. Kõik mis Linnar räägib on õige. Kõik mis ta tuttav Võrumaa ettevõtja räägib – veel õigem. Mis siis lahti on? Miks on “innovatsioon” saanud elitaarse tähenduse? Miks siis ikkagi rehmatakse sellele Võrumaal käega ja tehakse omaette nohisedes uus ja veel parem suitsuahi?

Proovime läbi mängida ühe innovaatilise idee elluviimist Eestis.

Alustuseks veelkord soovitus Joel‘ilt: “Don’t start a business if you can’t explain what pain it solves, for whom, and why your product will eliminate this pain, and how the customer will pay to solve this pain.”. Et me ei unustaks ennast tegelema innovatsiooniga innovatsiooni pärast.Istus maas üks mees ja mõtles välja lihtsa ja elegantse lahenduse, mis teeb inimeste elu kergemaks ja mugavamaks. Kutsus mees oma kolm sõpra ja otsustati lahendus valmis teha. Neli meest kulutasid oma õhtuid ja öid kirjutades koodi ja testides käepäraste vahenditega tulemusi. Kuna lahendus nõudis peale tarkvara veel raudvara siis koguti raha ja sõideti peale tiir Euroopale ja leitigi vajamineva raua tootja. Raua tootja oli lahendusest nii pöördes, et oli valmis firmakese võileivaraha eest ära ostma. Ega neid süüdistada saa – firmakesel ju pole veel kliente, kes mugava toote eest maksma nõus oleks – sestap ka võileivahind. Eesti meeste isetegemise soov oli nii suur, et pakkumisest keelduti ja jätkati tootjaga sõpradena – esindades neid Baltimaades.

Tulid õnnelikud mehed Euroopast tagasi – seal ju hinnati lahendust väga perspektiivseks – ja otsustati küsida abi. Raha ju otsa saanud ja naised kah närvis – viimane poolteist aastat pole ei mehi kodus olnud, perele mõeldud raha pidevalt kadunud ja üldse… EAS paistis kõige õigem koht olevat. Kui finantseerimisnõuete rägastikust läbi näriti oldi lõhkise küna ees: arendusprojektidele max 50% finantseerimist – ülejäänu peab olema omal olemas. Kusjuures rahana. Sellesamana mis tänaseks otsas ja mida vaja on… Ei huvitanud kedagi, et raha mis olemas oli on raisatud sellesama arenduse peale. Ei see, et toode peaaegu valmis. Ei seegi, et turg olemas ja puha.

Vahepeal olid naaberriigi kummitootjad haisu miskitmoodi ninna saanud ja tulid meid üle vaatama. Vaatasid meie isetehtud abivahendeid millega süsteeme testisime. Raputasid ikka pead ja uurisid, et kuidas nii saama. Meie ikka, et no näed saama… Tegid vaimustunult pilte ja pakkusid koostööd kui neile ja ainult neile hakkame oma süsteemi arendama. Meil polnud jällegi huvi ainult kummitootjale meeldida. Me tahtsime, et meie toodet saaks kasutada igaüks, rahvusest, riigist ja kännuka margist olenematult. Jäi ka see koostööpakkumine paremaid aegu ootama.

Otsustasid mehed punnida ise edasi ja püüda ennast nähtavaks teha. Tuttav ajakirjanik aitas nähtavuse poolest. Tähele pandi – tulid Eesti suurfirma mõjukad juhid ja sumisesid erutatult kõrva koostööst ja toetusest. Et nemad ise ka innovatiivsed ja muidugi kahe käega aitamas “noori” innovaatikuid. Nädalakene hiljem kokku saades oldi natuke tagasihoidlikum. Veel paar nädalat hiljem polnud enam mõjukatel juhtidel aega ja kokku saadi väiksemate juhtidega. Jutuajamine teise tooniga: me ise siin rohkem innovatiivsed. Mis teie sipelgad siin siblite ja segate tõsiseid inimesi. Lepiti kokku kuu aja pärast uuesti kohtuda. Et nad mõtlevad ja vaatavad…

Vahepeal võtsid raua tootjad ühendust ja teatasid, et seesama Eesti suurfirma võttis ühendust ja uuris asju. Palusid tootjad meilt kui nende esindajatelt asjad üle küsida. Suurfirma ikka nõudnud otse tegelemist aga kuivõrd Euroopas olevat kombeks kokkuleppeid pidada siis soovitas tootja ikka meie poole pöörduda.

Sai ka see kuu aega täis ja istuti uuesti Eesti suurfirmaga maha. Jutt hoopis vastupidine. Et mida te siin jutustate. Meil omal Serjoga nobe näpp ja jagab matsu. Serjoga teeb asja ise valmis paari päevaga. Pole teil ei innovatiivsust ega mõistust. Ärgu tulge tegijatega nalja tegema. Kui jutt tootja ja tema soovitusele läks oli torm majas. Et meil pole ärieetikast aimugi. Et suurfirma olla tootjat eraldi palutud mitte kellelegi nende soovidest rääkida ja nii edasi. See, et tootjal vastavalt lepingule polnud õigust Baltimaades otsekontakte arendada ja et meie olemegi sisuliselt tootja Baltimaades polnud argumentideks. Suurfirma esindajal läksid närvid katki nagu piirivalve koeral. Meid tembeldati suure lärmi saatel nahaalideks ja ebaeetilisteks ja lahkuti uste paukudes.

Nädalakene hiljem teisele Eesti suurfirmale oma lahendusi pakkudes saime külma dušši osaliseks. Esimene olla teist hoiatanud ja kuna teine ei taha esimesega tülli minna – suurtellija ja puha – siis jääb äri katki. Muidu huvitav ja paljulubav lahendus aga ikkagi…

Istusime me käed rüpes mis me istusime – elu tahab elamist. Kuna Eestis polnud meid kellelegi vaja läksime koos partnerfirmaga Euroopasse võimalusi nuusutama. Nuusutasime aastakese ja välja nuusutasime. Vahepeal astusid juurde ka sõbrad, kes meie tegemistel ja ponnistustel mitmendat aastat silma peal hoidsid. Et neil rahakest vabamalt käes ja toode neile meeldis siis otsustasid ka aidata. Ega nad raha pärast. Usute või mitte, tõesti nad raha pärast seda ei tee. Ei ole neil huvi suurtest osalustest ega dividendidest, pigem toote, selle võimaluste ja firma arendamise huvi. Ja uhkus, et nende abiga veel üks potensiaalselt Euroopat – kui mitte maailma – kattev lahendus on Eestis välja töötatud.

Mis ma selle monoloogiga öelda tahtsingi? Ei ole mul usku sellesse riigipoolsesse innovaatika toetamisse. No vot ei ole. Kui viimati järjekordsest SITRA Eesti variandi algatamise plaanidest kuulsin ja algatuse toetajate nägusid koosolekul nägin tulid nii mitmedki näod tuttavad ette. Eesti suurfirmast tuttavad nimelt. Vahva oli vaadata kuidas ideed jälle vaidlustesse uputati. Et kes jagamise juurde pääsevad ja kes jagamise üle otsustajaks saavad. Toetamise enda idee jäi kuidagi väga varju. Ja ega sellest Eesti-SITRA’st vist suurt tolku ka poleks olnud. (Proovitud ju on) Enne kui otsustajateks saavad inimesed kellel pole sooja ega külma taotlejate parteilisest, poliitilisest, teaduslikust vms kuuluvusest „õigesse“ kasti. Iseasi kas Eestist selliseid otsustajaid võtta on.

Teisalt on õigus ka Äripäeval. Meil ei ole puudus rahast. Puudus on ideedest ja nende ideede elluviimise toetamisest. Tegelikust toetamisest. Et neid väheseidki ideid ei sõkutaks sõnnikusse konkurentsi kartva Eesti suurfirma poolt. Ja et innovatsiooni toetava fondi nõukogus või ekspertide paneelis ei istuks inimesed kes on mõjutatavad Eesti suurfirmade poolt.

Tegelikult oli see lugu mõnevõrra lühendatud ja lihtsustatud versioon ühe reaalselt eksisteeriva firma kahest viimasest aastast. Kõik isikud ja juhtumised on võimalik ka dokumentaalselt tõendada – kui keegi mind nüüd Eesti suurfirma laimamises tahab süüdistada.

P.S. Mida me nüüd pikalt mõtleme on see kas me oma tootega üldse Eestis turule tuleme. Kuidagi kõrini sai sellest “innovaatikaliidritega” koostööst. Eks näis.

P.P.S. Ja meil läheb hästi, väga hästi. Tänan küsimast 🙂

Innovatsioonist

4 arvamust teemal “Innovatsioonist

  1. Kalju says:

    Täna ei tahaks veel avalikustada. Aga ma loodan, et tuleb aeg kui me seda ka teeme. Sest ausalt öelda polnud selles Eesti suurfirma käitumises kübetki eetikat ega \”innovatiivsust\”.

  2. toivo says:

    eesti* suur**firma? eesti soost omanikele kuuluv? eestis tegutsev ja peamiselt eestlastega mehitatud ettevõte? eestlastele teenuseid müüv firma? suur? kui suur on nende käive EUR-idega jagatuna?

  3. Kalju says:

    * eesti soost omanikele kuuluv?
    Ei
    * eestis tegutsev ja peamiselt eestlastega mehitatud ettevõte?
    Jah
    * eestlastele teenuseid müüv firma?
    Jah
    * kui suur on nende käive EUR-idega jagatuna?
    Ei kuulu klassikalise EU märgusõna SME (small and medium enterprises) määratluse alla 😉

Liiga hilja arvamust avaldada...