Täna õhtul kutsuti mind töövestlusele. Ei, ega ma tööd otsi. Lihtsalt miski kuradike kõditas ja ma läksin kohale. Et saaks teada mida ma mulle pakutakse ja kuidas väärtused – siis minu turuväärtused – paigas on 🙂 Kutsujaks Eesti vanimaid personalifirmasid, soliidne kontor, perfektne teenindus. Vestlesime sundimatult tunnikese hunnitu kohvi ja maitsvate küpsiste saatel. Ja lahkusime sõpradena.

Tulin nende majast välja, panin suitsu ette ja mõtlesin: “Kui keegi oleks kümme aastat tagasi öelnud, et mulle selline tööpakkumine tehakse oleks ma ta välja naernud. Laginal. Kui keegi oleks kümme aastat tagasi öelnud, et ma selle pakkumise tagasi lükkan oleks ma ta hulluks tembeldanud. Siiralt.”.

Täna sain teada, et E. – üks mu lapsepõlvesõbrannadest – võttis vastu tippjuhi töökoha ühes Euroopa suurfirmas. Umbes viis aastat tagasi saime me temaga kokku sama suurfirma regionaalses juhtkonnas. Ei osanud me aastaid tagasi Tartus „Kodulinna“ klubi presidendi ja asepresidendina arvata, et me sellises kohas ja staatuses kohtume. Nüüd jälle… Sounds like karma or what?

Note to myself: Never Say Never Again.