Vaatasin ja elasin ka kaasa Kristina Šmiguni võidule. Vägev!!!

Veidi hiljem, kui operaator näitas suuremat õnnejoovastuses karglevat-vehkivat eestlaste punti oli keset ekraani meie president. Kes liigutas eemaloleva näoga surmaeglaselt Eesti trikoloori. Mulle paistis, et ta on sügavas koomaseisundis. Ilmselt sama tundus ka ülekande režisöörile, kes seda kaadrit presidendile fokusseerides pikalt hoidis.

Korraga tuli mulle meelde terve hulk linnalegende mis tsiteerisid presidendi kõnedest võetud pärle. Ja nad ei tundunud enam nii legendidena…