Mitmendat-setmendat korda loen ma meie ühiskonnas tuntud ja tunnustatud inimeste arvamust meie praeguse poliitilise ja ametnike „eliidi“ suhet kunagisse Eestimaa Kommunistlikusse Parteisse. Mihkel Mutt ja Kaarel Tarand on ainult kaks näidet sellest.

Kas see nimetatud „eliiti“ kuidagi kõigutab? Hell no!
M.O.T.T.

P.S. Ajaloolise tõe huvides pean märkima, et kuulusin ELKNÜ ridadesse. Enne seda jõudsin veel olla oktoobrilaps ja pioneer. Enne kui mind parteisse hakati suruma avastati, et kuna olin jätnud üle aasta maksmata ELKNÜ liikmemaksu (kui ma ei eksi siis see oli miski 2 kopikat kuus or something) siis pole ma piisvalt „teadlik“ ja ei sobi eesrindliku noorena astuma EKP liikmeks. Ega ma suurt kurvastanud…

Pantri pilk meetri kauguselt tõstis mu olematud juuksekarvad püsti ja tuletas meelde kõik kusagile sügavale geenidesse salvestatud hirmud olla kinni püütud ja lõunaks söödud :-).
Hõbedase seljaga gorilla kogu olemus – väärikas poos ja pilk – sisendasid tema vastu meeletut aupaklikust. Olles gorillast samuti umbes meetri kaugusel sain esimest korda aru kuivõrd imposantsed nad ikkagi on.
Kurb, et nad pidid olema puuris.

Ainuüksi nende kahe pilgu pärast oli see sõit seda vaeva väärt.