Innovatsioonist (ja ametnikest) II

Tahtsin jutustada veel ühe loo innovatsioonist. Reaalsest elust pärit loo. Innovatiivsetest ametnikest.

Asi toimus umbes 7 aastat tagasi ühes Eesti kuurortlinnas. Olin seal tol ajal tööl IT spetsialistina ehk siis ametnikuna. Lugu sai alguse sellest, et avastasime oma töökaaslase H-ga, et linnavalitsus maksab suurt raha linnavalitsuse internetiühenduse eest. Kuigi seaduse järgi peaks ühenduse andma RIA (ASOnet) ja tasuta. Peale paari nädalat tegevust selguski, et meie osakonnal on nüüd päris mitu raha eelarves, mida saab muuks otstarbeks kasutada. Panime pead kokku ja püüdsime leida miskit kasulikku linnale ja inimestele. Uurisime ja puurisime kuni jõudsime võimaluseni analüüsida linnas toimuvaid mehhanisme (elanikud, transport, kuritegevus jms) ja CASE vahendeid kasutades simuleerida erinevaid arengusuundi ja situatsioone. Et lõpuks tulla välja ideedega kuhu, kuidas ja milleks linn võiks areneda ning milliseid mehhanisme oleks võimalik optimiseerida nii, et see tooks kasu, mugavust jms linna elanikele.

Loomulikult ma lihtsustan kogu protsessi kirjeldust. Muidu oleks see raamatut vääriv lugu mida jutustada.Visuaalselt oli kõige lihtsam selliseid simulatsioone esitada GIS (Geo-Info Systems) vahenditega. Aga sealt hakkasid meie probleemid pihta. GIS lahendused on kallid. I mean väga kallid. GIS ja CASE koos omakorda tahavad jälle suurt protsessorite jõudlust. Uus ülesanne: kuidas teha vähese raha eest endale superarvuti mis selle kõigega hakkama saaks.

Esmalt leidsime endale GIS tarkvara mis ei tahtnud raha – GRASS. Kui see U.S. Army Construction Engineering Research Laboratories poolt väljatöötatud GIS lahendus on piisavalt hea U.S. Army Corp of Engineers meeste ja NASA jaoks siis peaks see ühe väikelinna vajadused küll rahuldama. CASE (Computer Aided Software Engineering) tarkvara mis oli saadaval vabavarana ei olnud probleem leida.

Järgmine ülesanne: kust leida superarvuti, mis seda kõike vedada suudaks? Cluster-tehnoloogia abiks. Jälle uurima-otsima. Kõige esimene, mille otsa sattusime oli loomulikult Project Beowulf. Teisena leidsime üles Mosix projekti Iisraelist. Peale nende analüüsi valisime kergema vastupanu teed minnes Mosix’i kuna seal ei tulnud kogu tarkvara uute, Beowulf-spetsiifiliste header-failidega ümber kompileerida.

Järgmise sammuna soetasime 10 (või oli neid 8?) harilikku desktop masinat ja panime nad Mosixi klastrisse. Ja katsetasime. Ei tööta. Punkt. No ei anna edasi protsesse järgmisele node‘le. Uurisime ja puurisime ja avastasime, et ei peagi andma enne kui esimese node koormus ületab 75%. Uus testimiseks mõeldud koodijupp ja voila, töötab.

Edasi läks lõbusamalt. GRASS peale, testimine ja katsetamine ja olemegi valmis linnale simuleerima misiganes probleemide võimalikke lahendusi. Esitlesime koos oma osakonnajuhatajaga uhkusest pakatades lahendust. Meile patsutati õlale… ja midagi ei juhtunudki. Kelle poole me ka ei pöördunud, KÕIK keeldusid andmast statistilisi andmeid mida süsteemis analüüsida.
No näiteks: võtame elanike statistika ja nende töökohtade statistika, analüüsime tööle-poodi-koju-baari-koju marsruudid läbi ja esitame linna transpordiametile teemakaardid, kus välja toodud millistel kellaaegadel, kuhu ja kuidas inimesed linnas liiguvad. Nii optimiseerime linna avaliku transpordi liikuma nii, nagu seda on vaja inimestele mitte transpordifirmadele. Selliseid kasutusnäited võiks veel tuua kuhjaga.

Keeldusid nii linnavalitsuse ametid, haiglad, politsei kui kõik muud. Kuigi me ei küsinud detailseid isikuandmeid ja olime üldse samuti linnavalitsuse – vastus oli EI. Viidati miskile hämarale salastatuse määrusele. Linnaisasid see ka nüüd enam ei huvitanud – kohalikud valimised ees, vaja populismi arendada.

Nii me seal istusime. 0,3 gigafloppi (siis umbes 300 miljonit ujukomatehet sekundis) härgav süsteem ja meie kahekesi. H. pani miski oma asja süsteemi tuksuma. Mina seadsin klastri Seti@Home lainele. Paar nädalat hiljem olin Seti@Home pingereas esimese 50 hulgas maailmas. Veel paari nädala pärast olid valimised. Tulid uued poliitikud, keda see jama ei huvitanud aga vajasid uusi arvuteid ja nii meie klaster laiali lammutatigi.

Et miks ma sellest rääkisin? Esmalt selleks, et öelda, et mitte kõik ametnikud ei ole lollid, laisad ja muidusööjad. Hakkajaid ja asjalikke ametnikke on meil küllaga. Küll aga on meil pakkide kaupa lolle poliitikuid keda tegelikult ei huvita ühiskonna edasiarendamine. Pigem huvitab neid enda arendamine selle ühiskonnas.

Ja üldse fun on meelde tuletada mida sai kunagi suure õhinaga tehtud.

Kui kedagi teema huvitab andke teada – ehk on H. huvitatud seda uuesti tegema..

Innovatsioonist (ja ametnikest) II