Mul on arsti vaja

Et miks küsin? Pikem seletus nõuab kõigepealt disclaimer‘it, et kõik kirjeldatav on minu väljamõeldis ja kõik kokkulangevused on juhuslikud. Et sõbrad ei mõtleks enda alter ego‘t kirjeldatud situatsioonidesse. Ja veel – firma kus ma töötan ei võta osa riigihangetest. Vähemalt siiani pole võtnud ja ega ausalt öeldes ei plaani ka.

Riik tellib palju IT lahendusi. Vast suurusjärgus 300 MEEK eest aastas. Nii tark- kui ka raudvara. Seda tehakse läbi riigihangete, mis peaks andma parimad võimalused tellijale s.o. riigile. Kas ikka annab? Kas riik seda üldse soovib?
Näide elust:
Üks ministeerium tellis riighanke, mille vastav amet ka välja kuulutas. Hankele esitati mitmeid pakkumisi, osad firmad ühe, mõned rohkem. Ühe firma kolmest pakkumisest kaks ei kvalifitseerunud kuna ei vastanud nõuetele. Peale mitmeid kuid uurimisi kuulutati võitnuks ülalnimetatud firma kolmas pakkumine. Üks osalejatest vaidlustas hanke – näidates võitja pakkumise mittevastavust hanke tingimustele ning esitas oma seisukohtade kinnituseks võitnud hanke koopia – ja võitja pakkumine kuulutati tühistatuks. Peale pikemat punnitamist kuulutas Riigihangete Amet kehtetuks ka eelnenud – seotud süsteemi – riigihanke.
Resultaat? Hanke tellinud ministeerium algatas kriminaalasja uurimaks kuidas sai vaidlustaja enda kätte võitnud hanke. Amet omakorda vahutas läbi oma pealiku suu ajakirjanduses, et „sellist asja pole enne nähtud, neil oli konkurentide info olemas“. Tühistatud hanke võitja kaebas asja kohtusse.

Mis siin siis imelikku on, küsite? Same shit, different day? Nagu seda enne juhtunud poleks.
Vaat mind huvitab, et miks küll keegi pole tõstatanud veel ühte küsimust. Küsimust selle kohta, et mida esialgne võitja küll tegema pidi, et tema sisuliselt mittekvalifitseerunud pakkumine võitis? Kuidas tal õnnestus nii ministeeriumi kui ka ameti komisjone nii peenelt ähmastada, et need ei märganud sellist pisiasja? Kas oli tegemist piisava paksusega silmaklapiga mis neid ähmastas? Siukest sinisevärvilist ja ajaloost tuntud eestlaste piltidega silmaklapiga? Või on tegemist ametnikega kelle IQ on samas suurusjärgus nende jalanumbriga? Milline inimene või milline ametkond sellele küsimusele vastaks?

Veelgi enam hämmastab mind see, et meie austatud ajakirjanikud kes on muidu valmis rasvase korruptsiooniskandaali eest oma vasaku käe ära andma seekord midagi huvitavat sellest ei leidnud. Või on asi selles, et see korruptsiooniskandaal pole enam piisav uudistekünnist ületama?

Veel enam ajab mul karvad turri asjaolu, et kogu selle ajuvabaduse tulemusena on Eesti riik – ministeeriumi ja ameti isikus – vastavalt seadusele kohustatud katma tühistatud hanke kulud osalejatele. Antud juhul hinnanguliselt paar miljonit. Mis võetud maksude kaudu kõigi meie käest. Mina ei taha maksta kinni meie ametnike ahnust ja lollust. Kes tahab palun käega märku anda.

Kui seda teemat sõprade seltskonnaga lopsaka koguse veini juures arutasime siis pakkus üks vestlusringis osalejatest, et minu puhul on tegemist selgete südametunnistuse ilmingutega ja patriotismi esmaste nähtudega. Et see olla suhteliselt kergesti ravitav, leidku ma arst kes aitab.

Kes teab mõnda soovitada, andke teada.

Täiendus: selgub, et ma pole ainuke.

Mul on arsti vaja