„Seal“

Eppppp palus mälestusi…

Jõudsin Nõukogude Armeest tagasi 21. aprillil 1986. Tšernobõli reis läks minust mööda. Ei teagi täpselt mis põhjusel – valdav osa poistest kes samal ajal tagasi tulid käisid seal ära.

Kas oli põhjus selles, et mu sõjaväepileti viimane (sõjaväest vabastamise) tempel oli punane – erivägede oma – või seepärast, et esimesed 6 kuud sõjaväe „utšebkat“ elasin 6 kilomeetri kaugusel uraanikaevandusest – ehk olin niigi piisavalt helendav. Ja kiilas nagu valdav enamus mu sõjaväekaaslasi kellel juuksed enam peale sõjaväes traditsioonilist „100 päeva demblini“ kiilaksajamist enam tagasi ei kasvanudki. Või mind lihtsalt „unustati“. Mine võta sa kinni.

Umbes aasta hiljem käisin Kiievis. Esimene päev seal tõi kaasa meeletu peavalu mida kohalikud kutsusid „helendavaks peavaluks“ ja soovitasid viina juua. Nii palju kui mahub. See „helendus“ juhtuvat isegi kohalikega kes pikemalt Kiievist eemal – esimene päev valutab jälle pea.

Viimane mälestus sellest ajast: peale pikaajalist pinnimist tema käitumise ootamatu muutuse teemal näitas mu tolleaegne sõber purjuspäi arstitõendit, millega diagnoositi tal impotentsus.

Ta käis „seal“.

„Seal“