Aastat viisteist tagasi toppisin ma igaks juhuks oma sussidesse paberinutsaka, et hommikul kindlalt mäletaks, et on 1. aprill. Sest eelmisel aastal oli mul õnnestunud kuratlikult hea aprillinali. Naine vandus tookord hirmsat kättemaksu, sestap ka ettevaatlikus.
Tegin oma hariliku hommikusöögi, äratasin naise ja sõime hommikust, nagu alati. Igaks juhuks olin väga ettevaatlik kõigi naise kind of „palun ulata leiba“ küsimuste peale. Kui ennast lõpuks tööleminekuks riidesse panin siis tõi naine mulle ukse peale järgi võtmed, mis ma olin lauale unustanud. Naeratas veel ukse pealt kuidagi eriti armsalt mulle järele…
Läksin siis omaette imestades mööda tänavat bussipeatuse poole. Eks ma olin vist ennast imestama unustanud sest kui ma bussipeatuses oma pool tundi olin üksi istunud siis lõi mulle korraga pähe: KURAT, TÄNA ON LAUPÄEV!!!!

Kodust leidsin kõõksuva naise koos plakatiga „Aprill!“.

Teilegi.