Paistab, et Eesti valitsusel ja parlamendil pole midagi teha. Asi kisub vägisi tagasi kallitesse „nõuka“ aegadesse kus iga nõukogude inimese püha kohus oli tekitada endale elus ja töös takistusi, et neid hiljem kangelaslikult ületada. Ja loomulikult sellest parteile ja valitsusele ette kanda…
Mõned päevad tagasi levis kulutulena uudis pereisast kes lõi oma pere kaitseks maha sissetungija. Politsei ei jõudnud kohale vaatamata mitmekordsele kutsumisele. Politseil vabandusi kuhjaga – aadressi pole, tänavad märgistamata, kaart vananenud jne. Süüdi kohalik omavalitsus. Ja pereisa. Ja nende naaber.

Viimaste nädalate jooksul on olnud ligi tuhat kolm tuhat väljakutset (Riigikogu infotunnis Helir-Valdor Seederi küsimusele vastanud Ansipi sõnul on sel kevadel süüdatud 3500 tulekahju, mida on ligi tuhat rohkem kui varasematel aastatel) tulekahjudele mis on alguse saanud kulupõletamisest. Ära on põlenud ligi tuhat hektarit metsa ja suur hulk ehitisi. Surma saanud kaks inimest. Kuigi kulupõletamise keelust üleastujaid ootab 18 000-kroonine trahv on siiani kuuldavasti trahvitud ühte inimest 1800 krooniga. Miks sellest keelust üle astutakse? Vastus on lihtne – karistamatus.

Umbes kuu tagasi kui üliõpilased kippusid peamisnistrile voodit pähe määrima oli üks valitsuse liikmeid solvunud, et üliõpilased arvasid, et valitsusel pole raha ühikate remondiks. Tema väitel on valitsusel raha küll.

Eilses uudistesaates võtsid nii koalitsiooni kui ka opositsiooni esindajad pikalt ette probleemi politseiautodel olevate liisingufirma kleepsude üle. Saime kõik targemaks ja nüüd teame, et see
on paha. Rahvaesindajad nõuavad hoolikat uurimist ja parlamendi ees siseministrilt aru.

Päästeametis valitseb kaos – töötajad lahkuvad. Politseis sama seis – on küll kleepsutatud autosid aga pole politseinikke kes neid juhiksid ja väljakutsetele jõuaksid. Inimesed lahkuvad. Sest valitsusel pole piisavalt tahet, et nende palgad inimväärseks ja tööle vastavaks tõsta. Valitsus tegeleb nimelt liisingufirma kleepsude probleemiga. Ja ka veel poliitilise vaidlusega kas tõsta palka väikesemate või suuremate sammude kaupa. Vahest aastakese pärast jõutakse ka palgatõusuni. Ja kui praegu saame enam-vähem hakkama alarahvastatud politsei ja päästeametiga siis ehk vähendamegi nende hulka – need paar tuhat tulekahjus ja kuritegevuse tagajärjel tapetud inimest pole ju tähtsad…

Kodanikuna olena ma sellest väsinud. Mind siiralt ei huvita, kas politseiautol mis minu abikutse peale paari minutiga kohale jõuab on liisingufirma kleepsud või mitte. Tähtis on see, et politsei jõuab kohale siis kui teda vaja on. Selleks on ta loodud ja seatud. Selleks peab neid olema tööl piisavalt palju ja parajalt motiveeritud. Kui need kleepsud aitavad liisimisel kokkuhoitud rahaga politseinike palka tõsta ja selle läbi rohkem politseinikke tööle leida siis olen ma sellega väga rahul

Mul on kõrini rahvaesindajatest kes tegelevad pseudoprobleemidega kuna see on lihtsam ja populistlikult kasulikum kui tegeleda nende probleemidega mis tegelikult vajavad lahendamist. Mul on kõrini riigist kes teeb kõik selleks, et mu sissetulekust maksud kätte saada, et siis seda raha raisata poliitiliste mängude maksevahendina. Mul on kõrini rahvaesindajatest kes neid pseudoprobleeme parlamendis ja valitsuses arutades endale suuremaid sissetulekuid nõuavad.

Mul on kõrini riigist kus inimesi ei häiri see jaburus mis selles riigis toimub.