No see E-terviseloo jauramine on juba farsiks muutunud. Henriku ja Neegri teemaarendused annavad pildi olukorrast riigis 🙂
Mis ma antud teemaga seoses (nii inimese, kodaniku kui ka IT ala tegutsejana) tahaks öelda:
- “Professor Raul Talvik märkis, et kogu e-tervise süsteem näib toovat kaasa arstide vastu suunatud kohtuprotsesside hulga kasvu. Ta vihjas sellele, et edaspidi jääb arstide igast sammust ja otsusest andmebaasi jälg. “Eesmärgiks näib olevat arste karistada,” nentis ta. “Inimene võib sattuda löögi alla asja eest, mida ta polegi teinud.””
Oot nüüd. Et siiamaani võis arst minu haiguslukku kirja panna seda mis sülg sulele tõi? Ja kui ta alla ei kirjutanud siis pole võimalik ka tuvastada kes ja kus sellise otsuse vastu võttis? Ja auline professor Talvik ütleb, et see on OK. Jumala eest ei tohi jääda jälge sellest, kui arst mu vale raviga hauda ajas? Ikka ju juhtub… - Minu haigusloole juurdepääs ja andmete konfidentsiaalsus. No come on, people! Täna pääseb suvalise inimese haigusloole arhiivihoidja poole aasta palga suuruse summaga vabalt ligi. Ja ei mingeid jälgi. Ja keegi ei köhi.
- Digiarhiivis asuvale haigusloo kasutamisest jääb jälg. Keskset süsteemi haldavate adminnide vastavust kontrollib Kapo. Meil on piisavalt eetilisi IT spetsialiste. Era(haigus)elulist infot kaitseb vastav seadus, mis karistab selle väärkasutamist. Ja karistab karmilt. Nii kindlustusfirmasid kui ka ajakirjandusväljaandeid ja ajakirjanikke. Või keda iganes.
- ID-kaart on olemas. ID-kaardi krüpto vastab nõutavale tasemele (igasugune “lihtsalt lahtimurtav” mull mida aetakse on teoreetilise matemaatika alalt). ID-kaardil põhineva juurdepääsusüsteemi ehitamine pole teab mis probleem. Milles see probleem siis on?
- Andmete koondumine riigi kätte? Right!!! Riigi ja muude asutuste käes on juba täna piisavalt infot minu isiku kohta. Ja teate mis – mind jätab see külmaks. Ma ei varja oma sissetulekuid, ei püüa petta kindlustusfirmasid ega pankasid. Siis mida mul selle riigi eest nii varjata on? Samas on aga riigi kohus mind kui kodanikku kaitsta selle info väärkasutamise eest.
Peale Peetri poolt üles pandud saate kuulamist jäi mul hoopiski teine tunne. E-Tervise projekti sihtasutuse juhi Agu Kivimägi jutust võis pigem välja lugeda selle, et projekt on iseenesest väga halvasti ette valmistatud ja veel halvemini läbi viidud. Väide, et e-tervise sihtasutuse poolt ehitatav süsteem on vaid protokoll andmebaasiga suhtlemiseks kergitas mul kulmu. Selle arendaja poolt väljakiljutud 250000 Java koodirida ja 6 arenduseks kulunud inimaastat ühe baasi API kirjutamiseks näitavad selgelt arendaja saamatust.
Järgmine väide härra Kivimägilt – iga haigla, kliinik ja perearst peab hiljem ise vaatama kust ta omale selle süsteemi kasutajaliidese saab:
“Selle koha pealt peab iga tarkvaratarnija süsteemi edasi arendama ja Eestis on mõningad firmad, kes neid tarkvarasid toodavad.”
No jah, sinna see projekt keerataksegi… “Mõningad” firmad taovad vaimustusest tagajalgu kokku, ees on oodata viljakaid tööaastaid. Ja kuna riigil pole aimugi mida vaja on siis jätkub neid projekte lõpmatult.
See riigi suhtumine meenutab mulle ühe pakkumise algdokumentidesse kirjutatud nõuet: “firmal N pole aimugi mida meil selle projektiga oleks vaja saavutada. Firma N ei tea ka seda kes seda võiks meile öelda või kust sellist infot saada. Pakkumises aga tuleb ära näidata viisid millega vastav info firmast N kätte saadakse ning selle projekti fikseeritud hind”. Ma pakkusin, et käerauad ja piitsad 🙂
