Ma jõudsin selle ära oodata: President on oma sõna öelnud.
Nüüd jääb ainult üks küsimus. Kas rahvas ka lõpuks ütleb?
Month: November 2006
Kes häkkis EPLO RSS’i?
Keegi naljatilk on vist EPLO RSS’i voogu häkkinud. Igatahes link sellele sissekandele annab EPLO enda lehel veateate… Ja kui seksikas veateade see veel on… 🙂
Viga
Kahjuks sellist artiklit ei eksisteeri või ei ole see veel mõeldud avaldamiseks. Palun pöörduge tagasi eelmisele lehele või EPL Online’i esilehele.
Kohafilee sinepikastmes küüslaugukartulitega
Lihtne ja kiiresti valmiv toit. Minu arust suisa võimatu on selle retseptiga eksida.
Peale kõike muud ka väga maitsev. Leidsin selle kusagilt internetist, ausalt öeldes ei mäleta enam kust kohast.
Vaja läheb:
- Kohafileed (niipalju kui vaja)
- Kartulit
- 10% koort kaks pakki (2×200 ml)
- Küüslauku (ca 1 küün)
- Basiilik
- Sibulat
- Rohelist sibulat
- Võid
- Õli
- Dijon‘i sinepit
- Soola ja peenestatud pipart
Valmistamine:
Küüslaugukartul:
- Koori kastulid ja lõika nad mugavateks tükkideks
- Prae kartulid õlis kuldseks
- Lisa sool, purustatud küüslauk ja üks pakk koort
- Keeda kartulid kaane all pehmeks
- Raputa kartulitele peenestatud rohelist sibulat
Fileed:
- Raputa kohafileele soola ja pipart
- Prae filee võis mõlemalt poolt kergelt kuldseks
Kaste:
- Prae peenestatud sibul õlis läbipaistvaks
- Lisa sool, pipar, teine pakk koort ja supilusikatäis sinepit ning keeda madalal tulel paksemaks
- Lisa peenestatud basiilik
Voila, võta ette ja naudi koos hea valge veiniga
Hehee…
11 Web Claims
| When they say… | then they mean… |
|---|---|
| “We’re out of Beta today” | “Please, mainstream news, cover us once more!” |
| “More features are coming up” | “Sorry, we don’t have any features yet” |
| “We’re still in stealth mode, but you can sign up for an exclusive Alpha-tester invite” | “We’re figuring out what to do with this domain name, but it was too expensive to just let go.” |
| “Please wait while loading” | “We don’t have budget for more servers” |
| “We use semantic clustering to enhance results relevancy” | “Our results are taken from another search engine, but will anyone buy us? Please?” |
| “Due to a temporary server malconfiguration, we’d like to ask you to change your password.” | “Who the hell posted those credit card numbers to a newsgroup?” |
| “Our site uses the latest Web 2.0 features” | “We solved an easy problem but added gradient colors… blogosphere, link away!” |
| “According to internal usability studies …” | “The guy in the hall said …” |
| “Web 3.0 is …” | “I came too late to the Web 2.0 party, but not this time!” |
| “Our applications use AJAX for faster results” | “The boss suggested to add a clock to the page so now your back button is broken” |
| “We’ve been acquired, but nothing will change for you, the user.” | “Off to the Bahamas, sucker!” |
Et mitte niisama joriseda
Et eelmise, ID teenuste jutule ka võrdlusmomenti anda, teen siinkohal kerge ülevaate projektist mille me tegime ühele firmale. Tegemist siis veebipõhise klienditeenindusega.
Kõigepealt tahaks ikkagi targutada. Oma kunagise tööandja üks põhimõtetest oli: käitu firma rahakotiga kokkuhoidlikumalt kui isikliku rahakotiga. Seepärast ka mõtle kolm korda enne kui investeerid. Ja kui juba investeerid siis kindlusta ka tehtud investeeringu asja ette minek. Ega see tähenda, et kõik investeeringud peaksid kohe 1000+ protsenti kasumit tootma. Tehakse ka eraettevõtluses projekte mis pole oma olemustelt otseselt kasumit tootvad.
Minu arvates peaks riik oma rahakotiga veelgi kokkuhoidlikumalt ümber käima sest selle on tema (ametnike ja poliitikute) kätte usaldanud rahvas. Reaalses elus aga saab tänases Eestis Mõis poliitikute käest sõimata siis kui tahab Tallinna linna juhtida kui firmat. Et nii ei saavat. Tea miks?
Inglastel on komme öelda, et nad pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Ja rahvas oskab öelda, et kui tahad osta head ja odavat asja siis osta kaks: üks hea ja teine odav. Miskil naljakal põhjusel on meie riik sülitanud mõlema põhimõtte peale, riigi ostude puhul on määravaks valdaval enamusel juhtudest hind, sõltumata sisust.
Asja juurde. Paar aastat tagasi kutsus meie klient meid enda juurde ja rääkis sellise jutu: et tahaks kulusid vähendada aga samas oma kliente paremini teenindada. Ehk oskame aidata? Arutasime ja analüüsisime asja ja pakkusime kliendile välja lahenduse. Aga, et olla kindel, et kliendi raha raisku ei lähe pakkusime välja etapiviisilise lähenemise.
I etapp
Teeme tulevasest lahendusest piiratud funktsionaalsusega prototüübid. Laseme prototüüpe kasutada nn. “friendly test group‘il” ja saame teada, milliste lahendustega on mõtet edasi minna.
Miks just nii? Aga sellepärast, et prototüüpide ettevalmistamine on suhteliselt väike investeering. Seega tehakse teise etapi – suurem investeering – ainult sinna kuhu tulevane kasutaja näitas.
II etapp
Arendatakse kogu marketingi osakonna poolt soovitud funktsionaalsus, ühendatakse süsteem kliendi arveldus- ja muude andmebaasidega. Kasutajaliides tehakse suhteliselt kiiresti, ilma pikemate analüüsideta.
Kliendi marketingiosakond omakorda töötab välja kampaaniad kasutajate juurdemeelitamiseks.
III etapp
Mingi aja pärast (konkreetsel juhumil ca 1,5 aasta pärast) tehakse uus analüüs, mis uurib järgnevaid küsimusi:
- milliseid teenuseid kasutajad enam kasutavad?
- milliseid teenuseid ootab kasutaja juurde?
- kas pakutavad teenused on loogiliselt seostatud?
- kas kasutajaliides on kasutajatele lihtsalt kasutatav?
Analüüsi me antud juhul kaasasime (peale puhtalt tehniliste arendajate) ka teoreetikuid (kunstieksperte, psühholooge – just kognitiivse psühholoogia ja kognitiivse ergonoomika alalt). Selle analüüsi tulemusena töötati välja uus kasutajaliides kus teenused olid jagatud loogilistesse tsoonidesse, parandatud oli tugevasti kasutajaliidese intuitiivset kasutatavust. Loomulikult lisati juurde ka need funktsionaalsused, mille järgi kasutajad olid küsinud.
Mis siis see kolmeaastane projekt kliendile tõi? Umbes 25% vähenenud kasutajate toe kulusid, ligi 50% kasutajatest kasutavad AINULT veebipõhist klienditeenindust. Jutt siis antud juhul sadadest tuhandetest kasutajatest…
Veelgi enam, meie klient viis läbi feasibility study, milles selgus, et kui seda lahendust kasutada kogu firmas siis ainuüksi kasutajatoe kulude vähendamine hoiab meie kliendile kokku ca 400 miljonit Eesti krooni aastas.
Kuigi see ülevaade on lihtsustatud, on tegemist ikkagi reaalselt toimunud projektiga. Antud juhul oli tegemist innovatiivselt mõtleva ja kuluteadlikult käituva kliendiga.
Kahju ainult, et meie riik nii ei mõtle ega käitu…
Reklaamime! Ehk ID teenustest nii- ja teistpidi
Ma kohe tahaks teada, kes on need asjatundjad, kes EPL-is avaldatud artiklis väidavad, et riik on teinud maksimumi ID kaardi teenuste osas? Mina väidaks vastupidist. Riik pole kaugeltki kõike teinud selleks, et inimesed ID kaarti rohkem kasutama hakkaksid.
“SA E-Riigi Akadeemia direktor Ivar Tallo … toob näiteks, kui lihtne on vanemahüvitise taotlemine ID-kaardiga. Kaardi abil logib ta kodanikuportaali sisse, klõpsab paar korda hiirenupule ning seejärel tuleb lihtsalt paarkümmend sekundit oodata, kuni arvuti otsib andmebaasidest vajaliku info üles. Kõige rohkem võtab see aega kolm minutit.”
Oot nüüd. Selleks, et ID kaarti internetis kasutama hakata läheb ikka palju rohkem aega. Kusjuures suuremale osale sellest vajaminevast ajast pole riik pidanud vajalikuks mingit tuge anda. Mina väidan seda, et riik pole peale esialgse ID-kaardi hype pealt poliitilise profiidi koorimise midagi teinud selleks, et oma kodanikule ID kaart mõtekaks teha.
Arvuti seadistamine
Kas riik on teinud kõik selleks, et kõik kodanikud saaksid ID kaarti kasutada? Hell no! Lihtsam on ID kaardi kasutuselevõtt MS Windows‘i ja Internet Explorer‘i kasutajatele. Mis aga puutub Firefox‘i brauseri või Mac‘i kasutajatesse siis siin pole riik teinud midagi. Martin Paljaku poolt ette võetud Firefox‘i brauseri või Mac‘i ID kaardi toe arendus pole saanud riigilt mingit tuge. Opera brauseris pole sedagi võimalust. Siit ka minu esimene küsimus: kui palju on väärt kümnetesse ja sadadesse miljonitesse ulatuvad ID kaardi infrastruktuuri investeeringud kui seejuures ignoreeritakse fakti, et teatud protsent inimesi ei saa seda kasutada. Kusjuures jutt ei käi ju 0,5% inimestest, pigem ikka 10% ja 25% vahele.
Kasutajaliides
Teoorias on graafiline kasutajaliides ((G)UI – (Graphical) User Interface) vahekiht mis tõlgib üha keerukamateks muutuvad IT tehnoloogiad ja teenused keskmisele kasutajale arusaadavasse graafilisse ja tekstilisse vormi. Mida keerulisemaks muutuvad tehnoloogiad seda keerukamaks läheb ka kasutajaliidese disain. Lõppeesmärk on seejuures ikkagi olukord, kus pakutavad teenused on inimese jaoks lihtsalt käsitletavad, loogiliselt üles ehitatud ja kasutamiseks intuitiivsed. Praktikas omakorda aga taandub see kõik lihtsa ja loogilise kogemuseni. Kui ühel keskmisel arvutikasutajal ei õnnestu esimese kahe katsega saada hakkama mingi teenuse kasutamisega siis ta pettub ja loobub. Kusjuures tema tagasimeelitamiseks on vaja teha märgatalt suuremaid jõupingutusi kui algselt kasutajaliidest õieti üles ehitades.
Kui vaadata riigi poolt pakutavate ID kaardi teenuseid siis ainuke mille üle võib teatud reservatsiooniga uhkust tunda on nende hulk. Pakutavate teenuste kasutajaliidese lahenduse puhul on aga ilmselt lihtsam üle lugeda asjad mis on õieti tehtud. Lühidalt – riigi poolt mulle kui kodanikule pakutavate ID teenuste kasutajaliidesed on kõike muud kui loogilised, lihtsalt käsitletavad ja intuitiivsed. Nad lihtsalt imevad, vilega seejuures. Siinkohal tahaks küsida nii austatud Ivar Tallolt kui ka riigile vastavad süsteemid arendanud Cell Network nimelise firma inimestelt: kas te olete midagi kuulnud kasutajaliideste disainist, loogilisest tsoneerimisest ja intuitiivsusest? Esialgu ma ei hakka minema eriti keeruliseks ja uurima nende kokkupuudetest selliste märgusõnade nagu usability engineering, user-centered design ja seda enam cognitive ergonomics teemal. Järsku ehmatan väga ära. Aga kui pole kuulnud siis Google on esimeste sammude tegemisel abiks.
Teenuste kasutamise tänane päev
Kuigi Kristjanil läks lõpuks see digitaalsuhtlemine õnneks ei saa üht eraettevõtet süüdistada selles, et nad just mitte kõige digitaalallkirjasõbralikud pole. Ja ega see pole esimene – ega ka ilmselt viimane – sellise kogemuse jagamine mida Eesti blogi- või ajakirjandussfäärist leida võib. Minu enda kogemused näiteks Hansa Liisinguga on seejuures väga positiivsed, et mitte öelda üllatavad. Teise, väga hea lähenemise ja kogemuse, jätan võimaliku huvide konflikti tõttu kommenteerimata. Riigi puhul on teine asi. Riik on seadusega paika pannud selle, et mina kui kodanik pean saama oma asjad riigiga aetud ka digitaalselt. Praktikas aga ei saa. Võib-olla ma eksin, kuid hetk tagasi kodanikuportaalis ei leidnud ma näiteks Taebla vallavalitsusest ühtki taotluse/dokumendi blanketti. Võib-olla seetõttu, et ei osanud otsida-ja-leida? Või ehk seetõttu, et vahepeal on Taebla vallavalitsus lahkunud Eesti vabariigi koosseisust? Minu enda sellekohane kogemus riigiga on pärit selle aasta algusest kui veetsin meeldiva pooltunni meeldiva häälega daamiga ühest riigiasutusest, aidates teda telefoni teel sellest digiallkirjaga dokumentide asjast läbi. Meeldiva pooltunni seetõttu, et lesisin samal ajal sooja lõunamere päikese all beach’il džinni-ja-toonikut imedes. Oleks ma pidanud seda tegema keset oma tihedat tööpäeva poleks ehk see nii meeldiv kogemus olnud.
Kokkuvõtteks
Ausalt öeldes tundub mulle austatud härra Tallo jutt esimese sammuna riigi käest järjekordse, seekord juba ID kaardi teenuste reklaami, finantseerimise taotlemise raskel teel. Sest minu arvates pole teinud riik kaugeltki kõike selleks, et ID kaardi teenused kodanikele kasutatavaks teha. Oleme seda teemat arutanud paar korda mu hea sõbrannaga, kes oma töö poolest valitsusega tihedalt kokku puutub. Ta ikka küsib, et miks ma ei tuleks ja seda juttu asjaomastele riigitegelastele ei räägiks. Võib-olla peaks? Aga samas, isegi juhul kui võetakse ette näiteks ID teenuste kasutajaliideste arendamise riigihange siis peamiseks kriteeriumiks saab olema selle hind. Ja võidab selle ilmselt firma, kes kõige odavamalt kõige ilusamad pildid pakkumisse joonistab. Ainult, et parim see kasutajaliides kohe kindlasti ei ole. Sest parima kasutajaliidese arendusele peab eelnema pikem analüüs, töö testgruppidega ja palju muud mille kohta ilusat pilti joonistada ei saa. Ja mis pole teps mitte odav. Sinna juurde veel kuuldud/nähtud asjad riigihangete läbiviimise kohta…
Demagoogia-ia-ia
Suhteliselt suurt kõlapinda tekitanud “Foorumi” saate teemal sõna võtnud EPL-i artikkel tekitas ka minul terve hulga küsimusi. Mitte, et kas austatud akadeemik on seniilne või, et kas Strandberg on elukunstnik. Pigem ikka sellest kas ja kui palju on võimalik siis taastuv/taastumatut energiat kasutada. Siinjuures pean ma silmas seda, et taastuv energia on antud kontektsis ikkagi 1-5 inimeluea jooksul taastuvad energiaallikad. Austatud akadeemiku väited tuulegeneraatorite abil maakera pöörlemise peatumisest jäävad ikka minu arvates jaburuste alale. Ja pole Strandberg ka nii naiivne, et rääkida KOGU energiatootmise üleviimisest tuule/päikese/hüdroenergia baasile. Kui me jõuaksime Taani ligi 40% taastuvenergia (sealhulgas 23% tuuleenergia) tootmise tasemele jääks miljonid tonnid põlevkivi kaevandamata ja Eesti lagastamata. Samas, Sandor Liive nahas olles oleks ma samuti pissed off iga matsi peale kes Eesti Energia monopoli lõhkuma kipub.
Mu enda kogemustest. Fortumi nimelisest Eesti Energia edasimüüjalt Läänemaal. Nende asjapulga selge ja otsekohene vastus oli selline: tuule- ja muude taastuvenergiate kasutamine POLE VÕIMALIK. Punkt. Ei lühemas ega pikemas perspektiivis. Ei suuremas ega väiksemas mahus. Sest ära tuleb kasutada kõik mis toodetakse. Ja sellepärast tuleb kaevandada ja põletada ja soomlastele müüa. Tahan oma seisukohta ikka tõestada ja teen siikohal ühe teoreetilise arvutuse. Aluseks võtan kättesaadavad ilmavaatluse statistikad (EMHI ja Pärnu Sadam). Kõigepealt siis statistikat.
Siinkohal kattuvad kenasti EMHI ja Pärnu Sadama statistilised vaatlused – keskmine tuule kiirus mulle huvipakkuval alal on 4,5 m/s. Kuna esialgu pole plaanis kasutada päikesepaneele siis jätame selle info endale lihtsalt teadmiseks. “Worst case scenario” põhimõttel võtan ma arvutuste aluseks 4 m/s keskmise tuule kiiruse.
Tõenäosusteoorial baseeruv Weibull tuulekiiruse variatsioonide arvutus annab sellise jaotuse:
Antud kalkulatsioonid annavad tuulegeneraatori aktiivseks tööajaks ca 83,2% kogu ajast ja keskmiseks tuulekiiruseks 30 m masti kõrgusel 5,17 m/s. Need on ainult osa muutujatest mida kalkulatsioonides kasutatakse. Lisanduvad veel turbulents (sõltuvalt tuulegeneraatori asukohast – turbulentsi tekitavate objektide läheduses vms), õhuniiskus, puhangutega tuul jpm.
Nende arvutuste alusel annavad kalkulatsioonid sellised vastused:
Tootlusnäitajate kalkulatsioonis on kasutatud nelja sünkroonis töötava WindElectric WE-1000 1kW tuulegeneraatori andmeid. Samas võib kasutada ka teiste tootjate seadmeid, tähtsaimaks väärtuseks on seejuures n.n. cut-in tuule kiirus ehk siis kiirus mille juures tuulegeneraator tööle hakkab. Tänapäeva süsteemide juures on see muuseas kusagil 2-2,5 m/s.
Nagu ülaltoodud kalkulatsioon näitab, on toodetud energia enam kui piisav keskmise elamu kõigi energiavajaduste katmiseks. Loomulikult on sellise süsteemi osadeks veel akude patarei (ca 1000-2000 Ah), 12V DC/220V AC intelligentne inverter ja igaks juhuks veel väike 1-2 kW diisel- või bensiinigeneraator mis aitab üle saada n.n. peak usage ajast. Sellise süsteemi tänane tasuvusaeg jääb 7-10 aasta juurde ja seda tänaste energiahindade ja Eesti Energia/Fortumi ampri/elektri/liitumistasusid ja liini ehituse tasusid arvestamata. Arvestamata ka aastas keskmiselt 3-4% kallinevat energiat. Eluiga on sellisel süsteemil pikk – 20-50 aastat, tihedamini tuleb ehk tegemist teha akude vahetamisega.
Loomulikult käib sellise süsteemiga kaasa ka mõttemaailma muutus. Nende inimeste sõnul, kes selliseid süsteeme juba aastakümneid kasutavad on see ehk kõige tähtsam muutus. Tuleb õppida jälgima kus ja milleks sa energiat kasutad, kasutada traditsiooniliste elektriseadmete asemel kas siis LED või säästulampe, väikse elekrtikuluga seadmeid (A või siis A+ markeeringuga) jne. Läbi sellise suhtumise õnnestub vähendada energiakulu vaat, et 50% võrra mis omakorda tähendab väiksemaid investeeringuid ja lühemat tasuvusaega. Seega, reaalsuses on võimalik saavutada Taani resultaat ja jõuda 40% taastuvenergia (nende puhul siis tuuleenergia) tootmise tasemeni kui riik ainult sellist tegevust toetaks nagu mujal Euroopas ja Ameerikas. Veel korraks tasuvusest rääkides: kui palju maksab sõltumatus? Ja nii eestlaslik kahjurõõm kui naabril keset tormi elekter ära läheb…
Las energiakandjad kallinevad…
Sest meil on plaan…
Sõnaga, plaan on ehitada nn. passiiv-maja (passive-house). Pealegi veel sõltumatu energiavarustusega.
Mida see passiiv-maja endast kujutab?
Esmalt teadmiseks: Eestis kasutatakse ühe keskmise maja kütteks keskmiselt ca 250 kWh/m² energiat aastas. Euroopas (tegelikult ka Eesti ehitusnõuete kohaselt) seejuures keskmiselt umbes 150 kWh/² aastas. Rääkimata siis veel soojale veele ja elektrile kuluvast energiast…
EU projekt CEPHEUS (Cost Efficient Passive Houses as EUropean Standard) defineerib seda nõnda: “Passive Houses are buildings which have annual demand for space heating less than 15 kWh/m²/year.“. Selle projekti raames ehitati muuseas 250 sellist maja üle terve Euroopa.
Edasi veel huvitavamaks – plaanis on see maja ehitada ainult looduslikke, n.n. öko-materjale kasutades. Kui nüüd arvate, et see on kõvasti kallim siis eksite ja sügavalt kusjuures. Edaspidi seletan ka millest ja kuidas me ehitame. Esialgu oleme allest projekti algfaasis – ehk siis kirjeldamas arhitektidele mida me tahame.
Peale kõige muu on plaanis ehitada n.n. off-grid maja. Ehk siis maja mis ei ole ühendatud ühtsesse energiavõrku. Selle asemel on hoopiski täiesti sõltumatu kombineeritud süsteem (tuulegeneraator/päiksepatareid/akud/generaator/inverter). Tänaseks pole veel lõplike energiavajaduste kaardistusi tehtud kuid kohalike tingimuste analüüs näitab, et pigem tuleb meil muretseda selle pärast kuhu üleliigne elekter panna kui elektri puuduse pärast 🙂
Igatahes on see projekt nüüd käima lükatud. Ajaliselt peaks Pirjo tagasitulekuks meil juba olema võimalik teda uues kodus vastu võtta 🙂 Eks me hoiame teid kursis sellega mis toimub.