Reklaamime! Ehk ID teenustest nii- ja teistpidi

Ma kohe tahaks teada, kes on need asjatundjad, kes EPL-is avaldatud artiklis väidavad, et riik on teinud maksimumi ID kaardi teenuste osas? Mina väidaks vastupidist. Riik pole kaugeltki kõike teinud selleks, et inimesed ID kaarti rohkem kasutama hakkaksid.

“SA E-Riigi Akadeemia direktor Ivar Tallo … toob näiteks, kui lihtne on vanemahüvitise taotlemine ID-kaardiga. Kaardi abil logib ta kodanikuportaali sisse, klõpsab paar korda hiirenupule ning seejärel tuleb lihtsalt paarkümmend sekundit oodata, kuni arvuti otsib andmebaasidest vajaliku info üles. Kõige rohkem võtab see aega kolm minutit.”

Oot nüüd. Selleks, et ID kaarti internetis kasutama hakata läheb ikka palju rohkem aega. Kusjuures suuremale osale sellest vajaminevast ajast pole riik pidanud vajalikuks mingit tuge anda. Mina väidan seda, et riik pole peale esialgse ID-kaardi hype pealt poliitilise profiidi koorimise midagi teinud selleks, et oma kodanikule ID kaart mõtekaks teha.

Arvuti seadistamine
Kas riik on teinud kõik selleks, et kõik kodanikud saaksid ID kaarti kasutada? Hell no! Lihtsam on ID kaardi kasutuselevõtt MS Windows’i ja Internet Explorer’i kasutajatele. Mis aga puutub Firefox’i brauseri või Mac’i kasutajatesse siis siin pole riik teinud midagi. Martin Paljaku poolt ette võetud Firefox’i brauseri või Mac’i ID kaardi toe arendus pole saanud riigilt mingit tuge. Opera brauseris pole sedagi võimalust. Siit ka minu esimene küsimus: kui palju on väärt kümnetesse ja sadadesse miljonitesse ulatuvad ID kaardi infrastruktuuri investeeringud kui seejuures ignoreeritakse fakti, et teatud protsent inimesi ei saa seda kasutada. Kusjuures jutt ei käi ju 0,5% inimestest, pigem ikka 10% ja 25% vahele.

Kasutajaliides
Teoorias on graafiline kasutajaliides ((G)UI – (Graphical) User Interface) vahekiht mis tõlgib üha keerukamateks muutuvad IT tehnoloogiad ja teenused keskmisele kasutajale arusaadavasse graafilisse ja tekstilisse vormi. Mida keerulisemaks muutuvad tehnoloogiad seda keerukamaks läheb ka kasutajaliidese disain. Lõppeesmärk on seejuures ikkagi olukord, kus pakutavad teenused on inimese jaoks lihtsalt käsitletavad, loogiliselt üles ehitatud ja kasutamiseks intuitiivsed. Praktikas omakorda aga taandub see kõik lihtsa ja loogilise kogemuseni. Kui ühel keskmisel arvutikasutajal ei õnnestu esimese kahe katsega saada hakkama mingi teenuse kasutamisega siis ta pettub ja loobub. Kusjuures tema tagasimeelitamiseks on vaja teha märgatalt suuremaid jõupingutusi kui algselt kasutajaliidest õieti üles ehitades.

Kui vaadata riigi poolt pakutavate ID kaardi teenuseid siis ainuke mille üle võib teatud reservatsiooniga uhkust tunda on nende hulk. Pakutavate teenuste kasutajaliidese lahenduse puhul on aga ilmselt lihtsam üle lugeda asjad mis on õieti tehtud. Lühidalt – riigi poolt mulle kui kodanikule pakutavate ID teenuste kasutajaliidesed on kõike muud kui loogilised, lihtsalt käsitletavad ja intuitiivsed. Nad lihtsalt imevad, vilega seejuures. Siinkohal tahaks küsida nii austatud Ivar Tallolt kui ka riigile vastavad süsteemid arendanud Cell Network nimelise firma inimestelt: kas te olete midagi kuulnud kasutajaliideste disainist, loogilisest tsoneerimisest ja intuitiivsusest? Esialgu ma ei hakka minema eriti keeruliseks ja uurima nende kokkupuudetest selliste märgusõnade nagu usability engineering, user-centered design ja seda enam cognitive ergonomics teemal. Järsku ehmatan väga ära. Aga kui pole kuulnud siis Google on esimeste sammude tegemisel abiks.

Teenuste kasutamise tänane päev
Kuigi Kristjanil läks lõpuks see digitaalsuhtlemine õnneks ei saa üht eraettevõtet süüdistada selles, et nad just mitte kõige digitaalallkirjasõbralikud pole. Ja ega see pole esimene – ega ka ilmselt viimane – sellise kogemuse jagamine mida Eesti blogi- või ajakirjandussfäärist leida võib. Minu enda kogemused näiteks Hansa Liisinguga on seejuures väga positiivsed, et mitte öelda üllatavad. Teise, väga hea lähenemise ja kogemuse, jätan võimaliku huvide konflikti tõttu kommenteerimata. Riigi puhul on teine asi. Riik on seadusega paika pannud selle, et mina kui kodanik pean saama oma asjad riigiga aetud ka digitaalselt. Praktikas aga ei saa. Võib-olla ma eksin, kuid hetk tagasi kodanikuportaalis ei leidnud ma näiteks Taebla vallavalitsusest ühtki taotluse/dokumendi blanketti. Võib-olla seetõttu, et ei osanud otsida-ja-leida? Või ehk seetõttu, et vahepeal on Taebla vallavalitsus lahkunud Eesti vabariigi koosseisust? Minu enda sellekohane kogemus riigiga on pärit selle aasta algusest kui veetsin meeldiva pooltunni meeldiva häälega daamiga ühest riigiasutusest, aidates teda telefoni teel sellest digiallkirjaga dokumentide asjast läbi. Meeldiva pooltunni seetõttu, et lesisin samal ajal sooja lõunamere päikese all beach’il džinni-ja-toonikut imedes. Oleks ma pidanud seda tegema keset oma tihedat tööpäeva poleks ehk see nii meeldiv kogemus olnud.

Kokkuvõtteks
Ausalt öeldes tundub mulle austatud härra Tallo jutt esimese sammuna riigi käest järjekordse, seekord juba ID kaardi teenuste reklaami, finantseerimise taotlemise raskel teel. Sest minu arvates pole teinud riik kaugeltki kõike selleks, et ID kaardi teenused kodanikele kasutatavaks teha. Oleme seda teemat arutanud paar korda mu hea sõbrannaga, kes oma töö poolest valitsusega tihedalt kokku puutub. Ta ikka küsib, et miks ma ei tuleks ja seda juttu asjaomastele riigitegelastele ei räägiks. Võib-olla peaks? Aga samas, isegi juhul kui võetakse ette näiteks ID teenuste kasutajaliideste arendamise riigihange siis peamiseks kriteeriumiks saab olema selle hind. Ja võidab selle ilmselt firma, kes kõige odavamalt kõige ilusamad pildid pakkumisse joonistab. Ainult, et parim see kasutajaliides kohe kindlasti ei ole. Sest parima kasutajaliidese arendusele peab eelnema pikem analüüs, töö testgruppidega ja palju muud mille kohta ilusat pilti joonistada ei saa. Ja mis pole teps mitte odav. Sinna juurde veel kuuldud/nähtud asjad riigihangete läbiviimise kohta…

Reklaamime! Ehk ID teenustest nii- ja teistpidi