Kuidas see käiski… I

Marek algatas blogi kus palub mälestusi NSVL sõjaväest, no vähemalt nende käest kes seal ära jõudsid käia. Seda teemat on juba pikemat aega on militaar.net foorumites heietatud. Kirjutan oma loo lühidalt siia üles. Kogu mahus oleks see ilmselt raamatut väärt 🙂

Lugu ise sai alguse peale esimesi komissariaadi arstlikke kontrolle kui ma sain aru, et ega mul pääsu pole. Vanem vend oli oma tiiru ära teinud. Tuttavaid arste mul polnud, ennast vigaseks teha ma ka ei kavatsenud. Seega minek.

Kuna minema pidin niikuinii siis mida varem seda parem. “Ranše sjädeš, ranše võideš” (mida varem kinni istud seda varem välja tuled) nagu vene vangid õpetasid 🙂 Lõbusa vahepalana sai kord emale selgeks tehtud, et mingu komissariaati ja palugu poeg varem sõtta saata, et muidu läheb pätiks kätte. Ema käiski ja tuli tagasi teatega, et sealsed tegelased olla väitnud, et mul olla vasak silm -9, ehk siis ei võetagi. Eks neid arstlikke komisjone külastasime ikka keskmises joobes olles, mine tea mis me seal kokku keerasime. Aga õnnetuseks olin ma just mingi peo pealt tulnud ja väge täis. Et mul kullipilk ja mis jama. Marssisin komissariaati laamendama, loll selline. Eks siis parandatigi ära. Viga siis 🙂 Ja saadeti kroonu.

Kroonu läksin ma 28. aprilli hommikul kell 5.00 aastal 1984. Tartust, Tähtvere mäelt asuvast komissariaadist. Sealt bussi ja Tallinnasse Lansamäe kogumispunkti. Ainuke mure seejuures oli see, et nii Tartus kui ka Tallinnas otsiti meie moonakotid läbi ja võeti ära kogu joogikraam. Õnneks jõudis keskpäeval meile Lasnamäele järele koolivend, kes oli öösel poole Tähtvere mäe peale magama jäänud. Hommikul saadeti ta liinibussiga Tallinnasse järgi ja kogumispunkti väravas jäeti suure ehmatusega ta kotid läbi otsimata. Teisalt töötas veel ka mu vanema venna poolt soovitatud süsteem: välipeldiku kõrvalt aiaaugust sai ikka veel viina osta 🙂 Nii me siis vaakusime seal amööbses staadiumis paar päeva. Vahele mahtusid veel ka verised kaklused mingite Narva venelastega viina, koikukohtade ja jumal teab veel mille pärast.

Umbes neljandal päeval lugesid ülesostjad (perekuptšikud) ka minu nime välja. Koos veel umbes kümne mehega viidi meid bussiga Tondi kasarmutesse ja pandi vorm selga. See tegi ettevaatlikuks. Venna ja tema sõprade sõnul tähendas see saatmist väljamaale, seda hoiatasid nad ette. Sõna „Afganistan” hakkas järjest rohkem omavahelistes juttudes kõlama.

Tondil saime paar nädalat rividrilli. Ühel hommikul panime oma vara kokku ja rivisammul Tondi raudteejaama ning sealt Riia rongile. Reis lõppes Riia lennuvälja kõrval ajutises sõjaväelinnakus. Selleks hetkeks oli selge, et meid saadetakse väljamaale. Liiga palju asju viitasid sellele. Sõna „Afganistan” sai käibeväljendiks. Hirm hakkas naha vahele ronima.

Paar päeva hiljem aetigi meid Aerofloti märkidega lennuki peale ja reis algas. Keegi meist ei teadnud kuhu või kui kaugele. Igatahes valmistusime pikaks lennuks. Kui paari tunni pärast hakkasid plinkima „kinnitage rihmad” tuled siis kuuldus üle lennuki sügav ohe. Maandusime hoopiski tolleaegse Tšehhoslovakkia Milovice nimelise linnakese lähedal asuval vene sõjaväelennuväljal. Järgnesid uued nimekirjad ja uued ülesostjad. Peale paari tundi ootamist laaditi meid autodele ja peale lühikest sõitu olime garnisoni väravas. Sealt paarsada meetrit edasi keeras auto paremale, kõrgete metallaedade taha peidetud väeosa väravast sisse. Olin kohale jõudnud.

Järgneb…

Kuidas see käiski… I