Kuidas see käiski… II

Kuidas see käiski… I

Mu koduks järgmiseks 2 aastaks sai umbes 120 sõjaväelase suurune DŠB (dessantno-šturmavaja brigada) eriüksuslaste pataljon. Korraga tuli mulle meelde Tartus komissariaadis oma toimiku peal nähtud maagiline venekeelne sõna “dzjudo” – eesti keeles siis džuudo (judo) ja ma tänasin oma treenerit – Riho Rannikmaad – trükimusta mitte kannatavate sõnadega :-). Ja loomulikult oma lolli agarust Tartu, Eesti ja NSVL-i meistri- ja karikavõistlustel kõrgete kohtade pärast naba venitamisel.

Järgmisest 30 päevast mäletan ma vähe ja sedagi läbi udu. Pidev tamp ja tagaajamine, liikusime ringi ainult joostes. Et mitte “dedovšina”, kuigi sel ajal see nii tundus, vaid meid püüti kuu ajaga füüsiliselt vastuvõetavasse vormi ajada. Oma sünnipäeval tegelesin ma näiteks OZK-s, gaasimaskis ja “s polnoi võkladkoi” staadioniringe läbimas. Maakeeli tähendas see siis kummist keemiakaitseülikonnas, gaasimask peas ning 36 kg kaaluv seljakott koos automaadiga ka kusagil mu küljes tilbendamas ja mina kogu selle kamaga staadionil ringe jooksmas. Ja seda kõike umbes 5 tundi ca 20-kraadises soojas Tšehhi kevades 🙂 Mingi umbest tunni aja pärast peale algust ma enam ei tundunud jooksvat vaid pigem sujuvalt voolamas. Kui ma sellest muud ei õppinud siis seda imelist tunnet kuidas kummikinnaste sõrmedes loksus mu higi ei unusta ma ilmselt surmani…

Kuu aja pärast – peale tõotuse andmist – sain ma teada, et olen määratud salapärases VSR-is oma aega teenima. Ametlikus keeles tähendas see “vsvod spetsialnõh rabot” – (spetsiaaltööde jagu), käibekõnes nimetati meid “vsvod seksualnõh rabot”. Siis kokku neljast mehest koosnev jagu. Kuna seda väeosa nimetati sõjaväe terminoloogia kohaselt “svjornutõi” (kokku surutud) siis meie selle suurus oli kummaline. Normaalne jagu koosneb ca 20 sõdurist, rood 12o-st. Siis meil oli roodus 20 ja jaos 4-5 sõdurit. Ohvitserid olid auastmetelt korralikule pataljonile vastavad – pataljoni ülem alampolkovnik, staabiülem major, roodu ülem kapten.

Mu ametiks sai olema diversant, eriala tuumalõhkepeade hävitaja. See kes eeldab, et tegemist on keerulise ja sügavaid tehnilisi ja teaduslikke teadmisi nõudva ametiga – see ei tea midagi Nõuk. Armee olemusest. Kogu tarkus seisnes magnetmiini kinnitamises oranži värviga märgitud täpile lõhkepea küljel. Peale seda süvateaduslikku tööd pidi normide järgi jooksma 800 meetri kaugusele 40 sekundiga (väidetavalt just nii kaugele võis plahvatuse korral paiskuda lõhkepea sisu). See, et 800 meetri jooksu maailmarekord oli vist kusagi minut ja kolmkümmend sekundit ei huvitanud kedagi… Igatahes mul see normitäitmine ei õnnestunud kunagi ja üle 3 spetsialisti (!) järgu ma ei saanudki.

Kogu sellele esialgsele tambile sai ka seletus olema – DŠB väeosade diversandid visati ülesande täitmiseks kusagile lennukilt alla aga tagasitulekuks pidime ainult oma jõule ja oskustele lootma. Ega meid tagasi suurt oodatudki… Igatahes, 3 kuud peale sõjaväkke saabumist olin ma võimeline hommikvõimlemise alustuseks tehtava 6 km krossijooksu jooksma juttu rääkides ja suitsu tehes (ega seda vanemad sõdurid just lubanud teha) ja suutsin praktiliselt pimesi kinnitada magnetmiine iga oranži täpi peale, kusiganes need ka polnud.

Väljapoole oma väeosa meid ei lubatud, ainukesed väljaskäigud juhtusid maagiliste “õppuste” nime all, mis iseenesest koosnesid kas koriluskäikudest (seened, marjad jms) või “na djorn” käimisest. See viimane tähendas kusagil metsa alla murumätaste väljalõikamist ja nende garnisoni kõrgema juhtkonna villade ümbrusesse laotamisest. Romantika 🙂

Esimene suurem väljasõit oli osavõtt Varssavi pakti maade ühistel õppustel (neid korraldati igal aastal, vaheldumisi “Šit” (Kilp) või siis “Drušba” (Sõprus) nime all. Esimene neist minu ajal toimus Tšehhis, Tatra mägede ühes mäekurus asuval 140 km pikkusel asuval polügoonil.

Aga see on juba järgmise loo teema.

Kuidas see käiski… II