Selle NewScientist uudise peale oskan ma ainult õlgu kehitada. Eriti eile telest kuuldud kommentaari valguses.

Kommenteerija väitis, et termotuumasünteesi tehnoloogia (või siis selle üks väidetavalt lihtsamate vahenditega saavutatav versioon – Cold Fusion, külm tuumasüntees) langeb meie peale nagu taevamanna umbes 50 aasta pärast (umbes 30 aasta pärast tööstuslik lahendus ja veel 20 aasta pärast masstootmine) ja meie energiamured saavad lõpliku lahenduse. Sinnamaani soovitas teadjamees meil see 50 aastat “üle elada” kõike kättesaadavat (-väljapumbatavat, -kaevatavat) põletada. Right… Tänase arutu ökoloogilise käitumise juures pole meil ilmselt enam vajalike energiaallikate “Endlösung-it” 50 aasta pärast enam vaja.

Ega mul kahju pole, olen selleks ajaks ise paras põletusmaterjal, või pigem juba mingi vatt energiat. Aga miks siis nii pessimistlik? Tänast energiakorporatsioonide ja riikide käitumist jälgides võib pigem oodata, et nimetatud tegelased püüavad leida kõikvõimalikke viise, et praktiliselt piiramatu mahuga energiatootmine kas edasi lükata või seda monopoliseerida.

Aastat poolteist tagasi Luxemburgis EU ekspertide paneelis töötades juhtusin lõunalauas paneeli juhiga rääkima just sel teemal. Ta muigas kurvalt ja ütles, et kui ta 25 aastat tagasi EU bürokraatiamasinas oma karjääri alustas siis töötas ta EU Aatomiagentuuris (Euratom Supply Agency, see asub sealsamas Luxemburgis). Siis kinnitasid teadlased, et kui garanteeritakse iga-aastane n+1 euro investeering uuringutesse siis 20 aasta pärast on meil tööstuslik termotuumasünteesi elektrijaam olemas. Nüüd hiljuti olla needsamad teadlased kinnitanud, et kui investeeringud kahekordistatakse siis umbes 20 aasta pärast saab pisike näidisjaam tööle rakendatud. Vahepealsed 25 aastat olevat iga-aastased EU investeeringud termotuumasünteesi uuringutesse ulatunud 500 miljoni euroni aastas.

Tõsi, midagi ka juba ehitatakse – 10 miljardit eurot maksev ITER. Tõsi, see planeeritult 2018 aastaks valmiv seade on n.n. “proof of concept“, mitte töötav jõujaam…