Eestis on hulgi majapidamisi kuhuni ei ulatu Eesti Energia (või nende mõne edasimüüja) käsi, et sinna elekter vedada. Uute asumite elektriga varustamine on pigem lükatud arendajate kaela, kes loomulikult küsivad selle kulu tagasi tulevaste majade hinnaga. Ometigi on olemas lahendusi, mis võimaldavad edukalt ja odavalt varustada ka väikese majapidamiste tihedusega alasid.
Üle 50 aasta on Kanadas, Saskatchewani osariigis kasutusel ühejuhtmeline maa tagasivooluga (single wire earth return, SWER) süsteemid. Selle, 1949 aastal alguse saanud projektiga on tänaseks elektriga varustatud üle 66 000 Saskatchewani osariigi farmi ja majapidamise. SWER tehnoloogia valiti välja just tänu sellele, et Saskatchewani osariigi keskmine elanike tihedus on ca 1,6 elanikku km2–le. Üldlevinud tehnoloogiate kasutamine oleks tähendanud tohutuid investeeringuid.
SaskPower, Saskatchewani osariigi elektrifirma otsustas peale pikki analüüse just selle süsteemi kasuks kuna selle arenduskulud on ca 50% väiksemad kui kahejuhtmelise, ühefaasilise elektriülekande süsteemi ehitus ning ca 70% väiksem kui kolmejuhtmelise, kolmefaasilise süsteemi oma. Ülalpidamiskulud on ca 50% võrra väiksemad harilikest.
Mida see endast kujutab? Kuna ma pole sel alal suuremat sorti spetsialist siis on ehk mõtekas viidata Wikipedia vastava artikli peale. Põhimõtteliselt kasutatakse elektri edasikandmiseks hariliku kahe- või kolmejuhtmelise kaabli asemel üht juhe. Tagasivooluks kasutatakse maapinda. Kuna paigaldamiseks saab kasutada märksa odavamat kuid tugevamat teraskaablit ning tänu sellele ka vähem poste on antud lahenduse paigaldamine märksa odavam harilikest.
Siia sobib kirjelduseks ehk ka süsteemi põhimõtteline skeem.
Peale kõige muu on see süsteem märgatavalt lihtsamalt hiljem täiendatav kas siis kahe– või kolmejuhtmeliseks lahenduseks. Samas võib esialgse lahendusega paigaldada ka näiteks fiiberõhendused tele– ja sidelahenduste jaoks. See omakorda aga suurendab süsteemi paigalduskulude efektiivsemat kasutamist.
Kusjuures, eriti efektiivseks teeb sellise süsteemi kasutuse n.n. “jagatud elektritootmise (distributed generation)” põhimõtete kasutamine. Mis aga mulle just eriti meeldib.
Ja pole see süsteem midagi nii unikaalne, Kanadat ma juba mainisin, sarnaseid lahendusi on kasutatud ka Alaskal, Brasiilias, Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Kusjuures viimati nimetatud riikides on süsteemide üldpikkuseks üle 200 000 km. Täna ongi sarnaste lahenduste standardiks muutunud Austraalia lahendused.
* (vene keeles “ГОЭЛРО – Государственный план Электрификации России”) oli Lenini poolt 1920 aastal ellu kutsutud plaan, mis sai aluseks hilisematele “viisaastaku plaanidele”. Plaani enda algne sisu võeti kokku lausega “Sotsialism on Nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine”.