Kuhu meil kiiret on?

Energia (Eestis) on selleks veel piisavalt odav, et suurem säästukampaania rahvast haaraks.
Marko Pomerants, Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees

Vot nii. Meil aega küllalt. Vaatamata sellele, et EE inimesed viitavad tõsiasjale, et tänu Euroopa Komisjoni poolt järsult piiratud Eestile eraldatud CO2 kvoodi tõttu tuleb lähiajal ilmselt seda sisse hakata ostma. Ja kusjuures umbes samas mahus nagu eelmistel aastatel EE müüs. Ehk siis umbes 1 miljardi Eesti krooni eest aastas.

Eesti Energia on kahe aasta jooksul müünud umbes 2,7 miljardi krooni eest CO2 kvoote. Energiakontserni finantsjuht Margus Kaasik ütleb: “Pole imestada, kui järgmistel aastatel ostame umbes samas summas kvoote sisse.”
EPLO

Mis te arvate, kellelt see CO2 kvoodi ostu raha sisse küsitakse? Just take a wild guess…

Täna pole Eestis mingit vahet, kas ehitad “normaalse”, 25000–30000 krooni aastas energiale kasutatava või säästva, 5000 krooni kasutava maja. Peale muidugi selle, et kõrvalseisjad hakkavad sind kummaliseks pidama ja näpuga näitama. Riigil pole sooja ega külma, et hoiad nende jaoks kokku CO2 kvooti, raiskad vähem energiat, tänu millele nii mõnigi hektar Eestimaad jääb segi kaevamata.

Kuidas aga oleks kui võtaks kätte ja töötaks ise Eesti jaoks välja energiasäästu programmid, soodustaks säästvat eluviisi ja säästvat ehitamist. Hea mõte või mis? Seda enam, et valdavas osas Euroopa riikides on sellised programmid juba aastakümneid töös olnud.

Tegevused, mis energiasäästu valdkonnas riiklikult ette võetakse on suunatud tarbijate ja energeetikaküsimustega tegelevate spetsialistide teadlikkuse parandamisele ning energiasäästu andvate investeeringute ergutamisele, samuti valdkondlike EL direktiivide ülevõtmisele.
Iseseisvaid samme Eestis selles valdkonnas kavas ei ole.
Madis Laaniste, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energiasäästu ja taastuvenergia talituse juhataja

No olgem aus, koalitsioonilepingus on märgitud, et koalitsioonileppe valitsusliit võtab 2007. aasta jooksul vastu energiasäästu sihtprogrammi energiat säästva tarbimise edendamiseks ja energiakadude vähendamiseks 2007–2013 ning energiasäästliku kodu toetamise programmi aastaks 2009. Samas, arvestades tänaseid kommentaare kipub jääma tunne, et nende koalitsioonileppe punktide osas raporteerib valitsus mõne aja pärast, et koalitsioonileppest jäi täitmata “ainult n+1%”…

Kurb on see, et tänases, üha kriitilisemas energiaprobleemi olukorras pole Eesti valitsusel selget plaani A, mida ette võtta. Plaanist B, C ja D rääkimata. Või kui on siis on valitsus teinud tänuväärset tööd nende plaanide varjamisel. Nagu oli arvata, meie valitsuse trumpäss, Ignalina uus tuumajaam, võtab üha ähmasemaid poose.

Kuidas jagatakse riikide vahel osalused rajatavas jaamas ja selle toodangus, ei ole veel kokku lepitud, nagu ka seda, mitu ja kui võimsat reaktorit üldse püstitatakse.
Läti majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Ugis Sarma sõnul hakkab aina enam tunduma, et pigem jääb jaama valmimine järgmise aastakümne teise poolde. Sellega lisanduks uus probleem: 2016. aastal tuleb sulgeda Narva elektrijaamade vanad energiaplokid.
Uue tuumajaama valmimine Ignalinas võib hilisemaks lükkuda

Selle kõige valguses ei paistagi kummaline kui mingil hetkel hakatakse taastuvenergia kasutamise eest hoopis trahvima, kuna seda kasutades jätad sa valitsuse ilma planeeritud maksudest.

Tõepoolest, kuhu meil kiiret on…

Kuhu meil kiiret on?