Nädalane reis Ukrainasse sai läbi. Huvitav, paljulubav, väsitav ja kaalu kergitav reis oli. Tõsi, mingil hetkel tundsin tõsist külmavärinaid tekitavat flashback’i, meenusid Eesti olud ‘90 algusest. Aga natuke kõigest ja järgemööda.

Saime peale eelpool kirjeldatud koolitusi Lvivi linnapealt, Andriy Sadovyy’lt kutse. Nii me siis asjad pakkisime ja läksimegi. Peale adrenaliinirikkaid seiklusi kohalike lennufirmadega jõudsime ka kenasti kohale. Ööbimiseks valisime Lepopolis’e nimelise hotelli, muuhulgas ka seetõttu, et selle ehitusega olid seotud eestlased.

Lviv (inglise keeles L’viv, ukraina keeles Львів) on Lääne-Ukraina pealinn, Ukraina üks peamisi kultuurikeskuseid. Suur-Lvivis elab natuke alla 1 miljoni elaniku, neid ca 90% ukrainlased. Lviv tähistas eelmisel aastal 750. aastapäeva, kuigi ilmselt on linn vanem sest esimene kirjalik ülestähendus märkis hoopis Poolas toimunud tulekahju suurust – selle kuma olla isegi Lvivi, mis asus 150 km kaugusel põlevast linnast, ära paistnud.

Tänu sellele, et WWII ajal ei toimunud Lvivis lahinguid ning ka pommitamine läks sellest linnast mööda, on kogu ajalooline kesklinn säilunud. Linna keskust (mis muuseas on UNESCO World Heritage List’is), Turuplatsi, ääristavad majad mis on pärit 15–16 sajandist. Nn. UNESCO ring ongi vahest kõige huvitavam osa linnast, asudes vana linnamüüri sees. Muuseas, hetkel toimuvad Lvivis uue, järjekorras juba 4. venelaste musketäride filmi võtted. Ikka samade näitlejatega.

Meie ajalugu on hämmastavalt sarnane Lääne-Ukraina omaga, sealhulgas ka nõukaaegsete deporteerimiste ja Vene võimu vastu võitlemiste poolest. Ka oma kodustatud “fašist” on seal olemas – Stepan Bendera – kes WWII ajal istus küll kinni aga tema loodud natsionalistlik partei võitles Nõukogude riigi vastu Saksa Waffen SS ridades. Täna kannab üks Lvivi peatänavatest Stepan Bendera nime.

Omaette teema on Ukraina, eriti Lääne-Ukraina köök. Kuulsast Ukraine pekist ei hakka ma üldse rääkima. Külm viin, musta leivaga pekk ja killuke küüslauku on omaette elamus. Proovima peaks kindlasti kuulsaid pirogi nimelist rooga, keele viib alla. Välimuselt meenutab see pelmeene kuid otsene võrdlus oleks ukrainlaste solvamine.

Mainimata on jäänud värinaid tekitav flashback – kriminogeenne olukord on keeruline. Veel on.

Üks on kindel, ma lähen sinna tagasi. Nii selle riigi, nende inimeste ja ajaloo pärast. Ja ka selle pärast, et nad ootavad meie abi.

Igatahes, mis kuradi ekstreemsport. Lennake AeroSvit lennufirma teenuseid kasutades ja teil ei jää enam mingit kuradi adrenaliini kusagile. Lisandub ainult empaatiavõimet.

AeroSvit nimelt hankis endale alltöövõtu korras lendama DonbasAir lennuki YAK 42, mis lasti tehasest välja nõks peale veeuputust. Igatahes nägi ta nii seest kui ka väljast täpselt nii välja. minu jaoks oli see uus versioon Nõukaaja YAK 40–st, millega sai kümneid kordi lennatud. Nii reisijatesalongis kui ka piletite puudumisel mõningase meelehea eest piloodikabiinis.

Õhkutõus ja maandumine nõuaksid omaette kirjeldust, milleks mul enam jõudu ei jätku. Teenindus oli tasemel, ca 1,5 tunnise lennu jooksul jagati välja üks (1) karamellkomm ja üks (1) klaas vett. Ülejäänud aeg vadistasid kaks pardateenindajat meie selja taga vulisevas ukraina keeles.

Selle foto tegemine tekitas momendiks elevuse teenindajate ja lähedal asuvate reisijate seas. Kõlasid miskid spekulatsioonid teemal James Bond ja spioon… Igatahes paluti mul mitte rohkem nii teha kuna see (mobiili fotoka välk siis) võivat tekitada reisijates paanikat.

Igatahes arvasid kohalikud, et meil vedas. Harilikult olla selle reisi peal AN 24 tüüpi lennuk. Ehk tagasiminnes ongi…

Kiievis aga esineb hetkel George Michael.

No olen ma erinevates riikides kasutanud sularahaautomaate. Ei ole veel siiani probleeme olnud. Aga ju peab esimene kord olema.

Kiievis, Borispoli lennuväljal suhtlesin vabalt “Komfort Bank” * automaadiga, mis küsis kenasti PIN koodid ja andis võimaluse valida USD, EUR ja UAH (Ukraina grivna) vahel. Sellest viimasest valikust ma aru hästi ei saanud kuivõrd kohapeal ei saa ei USD’s ega EUR’is maksta siis what’s the point neid pakkuda?

Igatahes, peale kõiki neid huvitavaid valikuid teatas ATM, et nüüd võta raha… mida ei tulnudki! Seisin seal totaka näoga natsa aega. Siis astusin kõrvalasetseva sama panga akna juurde ja küsisin abi. Kena kaugelt üle keskea devuška* andis teada, et aparaadis raha pole, tuuakse tunni aja pärast ja jätku ma teda üldse rahule – kas ma ei näe (ukrainakeelset) kirja teatega vahetuse üleandmisest… Minu üllatus, et raha puudumisest ei andnud miski veateade märku teda sügavalt ei huvitanud. Soovitas lopsakas vene keeles minna õue, leida telefonipost ja siis sellele närvidele käia. Ja teda rahule jätta.

Järgmised pool tundi sisustasin ma meeleoluka suhtlemisega selle kohaliku “mugavuspanga” umbkeelsete töötajatega. Mingil määral tuletas see meelde ameerika filme, kus palutakse abivajajal istuda lõpmatult telefoni ooterežiimis, õnnistades vaest ootajat muusika vahele aeg-ajalt teadetega kuivõrd tähtis see telefonikõne neile on. Vahepeal jõudsin oma mure umbes neli korda rääkida järjest väheneva inglise keele oskusega neiuga, kes peale mu jutu ära kuulamist palusid mind oodata liinil.

Poole tunni pärast oli mul kopp ees ja ma helistasin Hansapanka, kus 15 sekundi jooksul pandi mu kaardile ajutine blokeering – kuni ma selle ise õhtul Hansanetist maha võtan, seda siis juhul kui mingeid ebanormaalseid liikumisi selleks ajaks kontol pole olnud.

L’vivi (endise nimega Lvov) lennukini on jäänud 2,5 tundi…

P.S. Reminder to myself – ära enam telli Ukrainas Prantsuse konjakit, joo kohalikku jubedust.

* “Komfort Bank” peaks vene keeles tähendama midagi “Mugava Panga” sarnast
* “Devuška” peab olema suvalise naisterahvast teenindaja poole pöördumine vähegi venekeelsetes riikides. Muidu võid kuulda vihast monoloogi oma isiku kohta ja lihtsalt ei teenidata.