Nädalane reis Ukrainasse sai läbi. Huvitav, paljulubav, väsitav ja kaalu kergitav reis oli. Tõsi, mingil hetkel tundsin tõsist külmavärinaid tekitavat flashback’i, meenusid Eesti olud ‘90 algusest. Aga natuke kõigest ja järgemööda.

Saime peale eelpool kirjeldatud koolitusi Lvivi linnapealt, Andriy Sadovyy’lt kutse. Nii me siis asjad pakkisime ja läksimegi. Peale adrenaliinirikkaid seiklusi kohalike lennufirmadega jõudsime ka kenasti kohale. Ööbimiseks valisime Lepopolis’e nimelise hotelli, muuhulgas ka seetõttu, et selle ehitusega olid seotud eestlased.

Lviv (inglise keeles L’viv, ukraina keeles Львів) on Lääne-Ukraina pealinn, Ukraina üks peamisi kultuurikeskuseid. Suur-Lvivis elab natuke alla 1 miljoni elaniku, neid ca 90% ukrainlased. Lviv tähistas eelmisel aastal 750. aastapäeva, kuigi ilmselt on linn vanem sest esimene kirjalik ülestähendus märkis hoopis Poolas toimunud tulekahju suurust – selle kuma olla isegi Lvivi, mis asus 150 km kaugusel põlevast linnast, ära paistnud.

Tänu sellele, et WWII ajal ei toimunud Lvivis lahinguid ning ka pommitamine läks sellest linnast mööda, on kogu ajalooline kesklinn säilunud. Linna keskust (mis muuseas on UNESCO World Heritage List’is), Turuplatsi, ääristavad majad mis on pärit 15–16 sajandist. Nn. UNESCO ring ongi vahest kõige huvitavam osa linnast, asudes vana linnamüüri sees. Muuseas, hetkel toimuvad Lvivis uue, järjekorras juba 4. venelaste musketäride filmi võtted. Ikka samade näitlejatega.

Meie ajalugu on hämmastavalt sarnane Lääne-Ukraina omaga, sealhulgas ka nõukaaegsete deporteerimiste ja Vene võimu vastu võitlemiste poolest. Ka oma kodustatud “fašist” on seal olemas – Stepan Bendera – kes WWII ajal istus küll kinni aga tema loodud natsionalistlik partei võitles Nõukogude riigi vastu Saksa Waffen SS ridades. Täna kannab üks Lvivi peatänavatest Stepan Bendera nime.

Omaette teema on Ukraina, eriti Lääne-Ukraina köök. Kuulsast Ukraine pekist ei hakka ma üldse rääkima. Külm viin, musta leivaga pekk ja killuke küüslauku on omaette elamus. Proovima peaks kindlasti kuulsaid pirogi nimelist rooga, keele viib alla. Välimuselt meenutab see pelmeene kuid otsene võrdlus oleks ukrainlaste solvamine.

Mainimata on jäänud värinaid tekitav flashback – kriminogeenne olukord on keeruline. Veel on.

Üks on kindel, ma lähen sinna tagasi. Nii selle riigi, nende inimeste ja ajaloo pärast. Ja ka selle pärast, et nad ootavad meie abi.