Selle aasta ITL-i korraldatud “Visioonist lahenduseni” foorumil oli mul au osa võtta “Eesti IT firma 5 aasta pärast – oskusliku tööjõuta???” diskussiooni ühe moderaatorina.

Moderaatrite üllatuseks oli meie paralleeldiskussiooni saal praktiliselt täis ja pikapeale läks ka diskussioon käima. Mis mõtted kõlama jäid, lühidalt?

Kõigepealt tänud Niilole kogu asja vedamise ning aja- ja asjakohaste faktide meenutamisel.

Jüri rõõmustas meid haridusministri värskete (tänasel Kaubandus-Tööstuskoja hommikohtumisel välja öeldud) väidetega, mis tõsi küll olid suuresti poliitiliselt korrektsed ja mittemidagiütlevad. Jüri enda toodud faktid ja statistikad olid hirmutekitavad. Mitte et ainult IT-seltskonnal on ees ootamas tööjõu kriis – tänu Eesti 10 aasta taguse sündivuse langusele on ca 5 aasta pärast oodata tõsist kriisi kõigil elualadel.

Jaan näitas ette pika slaidide seeria teemal haridus ja selle sertifitseerimine. Kuigi on Eestis juba üle aasta kehtimas IT erialade (projektijuhtimine, süsteemianalüüs jms) riiklik sertifitseerimine on resultaat pigem nigel. Mängisin oma küsimustega saalile advocatus diaboli‘t ja selgus kurb tõde, et ei ärahaibitud Arvutikasutaja eksami (tunnistuse) ega ka riiklikku sertifikaati pole keegi potentsiaalselt töötajalt küsinud. Keda see huvitab ressursikriisi ajal? Milleks siis…

Olli lobistas natuke kvalifitseeritud tööjõu sissetoomise teemal (mida ma ka toetan) ning tõi sisse mõiste, mida olen ammu oodanud – ettevõtjate sotsiaalse vastutuse.

Just meie, ettevõtjad, oleme need, kes saavad meie noortele korraliku (IT) hariduse andmise poolel kõige rohkem ära teha. Seda lastes tagasi akadeemilisele tööle väärt õpetajad ning edasi õppima potentsiaalsed teadurid. Leppides kokku põhimõtetes kas ja kuidas üliõpilasi tööle võtta ning soodustades nende edasist akadeemilist edenemist. Riigi (ja ka meie) hooleks jääks õpingute ajaks normaalse elukvaliteedi võimaldamine. Sten on selle mõtte õhku visanud ning Skype, EMT ja Hansapank on kaasa läinud.

Ehk oleks aeg ka meil kaasa lüüa? Ehk tuleb ka riik kaasa, kasvõi puhtast piinlikusest?