Mulle tundub, et Eesti ühiskond oma Nokia otsimise tuhinas juurutab kastide süsteemi, nagu Indias. Meie helesinistes unistustes eksisteeriv nn. teadmistepõhine Eesti väärtustab järjest enam ja enam kohustuslikku kõrgharidust kui innovatsiooni alust ja eeldust. Kas ainult mulle tundub, et Eestis ongi sisuliselt välja kujunenud kaks kasti: kõrgharidusega brahman‘id (kõrgeim kast Indias) ja alg- (meistriõppega) ja keskharidusega looser‘i märgiga harijan (puutumatud) kast.
Söögi alla ja söögi peale korrutatakse seda kui tähtis on eliitkoolides õppimine ja kõrghariduse omandamine. Ilma viimaseta on inimese elu läbi ja võib vabalt nööri ja seebi valmis vaadata.
Ärge nüüd valesti aru saage. Inimesed peavad õppima. Seda mis neile meeldib, mis huvitab ja millega nad tegeleda tahaks. Seejuures ei pea see ilmtingimata olema kõrgharidus mida sunnib peale ühiskond oma normidega. Kust siis tulevad oma ala meistrimehed, kuldsete kätega pottsepad ja elektrikud?
Eelmisel nädalal puutusin ma oma ameti tõttu kokku kahe projektiga mille eesmärgiks ühel juhul oli propageerida ettevõtlikust ning innovatiivsust ja teisel juhul IT-haridust. Mõlemad osaliselt riigi toega, mõlemad toetamas brahman’ite kasti. Kuidas, küsite? Sest ühel juhul piirati osavõtjate ringi üliõpilase staatusega, teisel juhul räägiti potensiaalsest riigi/organisatsioonide toetusest… bakalauruse kraadi saamisel ja sealt edasi. Ülejäänud vaadaku ise kuidas saavad. Seda siis samal ajal kui valdav osa ehituse, tootmise ja teenindusega tegelevaid firmasid oigab kvalifitseeritud ja asjaliku tööjõu puudumise käes.
Ma ei imestaks kui mõni kõrgharidust kui ainsat “teaduspõhise Eestis” kehtivat alternatiivi kiitev funktsionäär koju tulles otsib paanikas meistrimeest, kes parandaks tema suitseva kamina. Ja siis sajatab asjad maa põhja kui selgub, et viimane kuldsete kätega meistrimees läks manalateed ilma õpilasi jätmata. Sest potentsiaalsed õpilased läksid ühiskonna ja vanemate survel, no ma ei tea, suhetekorraldust õppima näiteks.
Ma ei tea täpset statistikat aga ma oletan, et 1000 keskkooli lõpetajast pääsevad kõrgkooli ca 30%. Neist ehk ca 50% saab kätte BSc taseme, MSc tasemeni jõuab ehk 5 inimest ja PhD tasemeni heal juhul ehk üks. Statistika väidab, et Eestis on täna ca 12000 IT kõrgharidusega inimest. Palju on PhD tasemega sel erialal? 10? Ehk 20? Ausalt, ma ei tea. Erialases kirjanduses artikleid avaldanud teadlasi loetakse väidetavalt kokku kahe käe sõrmedel.
Kes on seaduseks teinud arvamuse, et innovatsioon on ainult teadusmahukas ja kõrgtehnoloogiline? Ei ole ju nii. Nii arvab Linnar. Sama arvan minagi. Miks siis toetatakse/poputatakse innovatiivsusega ja ettevõtlusega tegelema ainult üliõpilasi?