Niih, üle 15. aasta sai jälle korra Venemaal käidud. Tänu Jaanuse blogile polnud šokk just eriti ehmatav. Tõsi, rõhk sõna “eriti”… Ega suurt peale uute hoonete ja arutu koguse vähe moodsamate autode midagi muutunud pole. No kui hinnad välja arvata. Korralagedus, räpasus, anarhia ja über-miniseelikutes väljakutsuvalt käituvad neidised on ikka samas “vanas heas” olekus.

Kokkusaamisi ja üritusi oli seinast seina. Moskva linnavalitsuse juhtidest nii uhkes bütsantsilikus restoranis ja kabinetis kuni lihtsate töölisteni nurgapealses “tšainajas” – kus muuseas oli täitsa arulagedalt hea borš! Vahepeale mahtusid veel paar isikliku autojuhi (ja/või) ihukaitsjaga suurärimeest soomustatud mersudes. No aga eks me ka asja pärast käisime, mitte niisama vaatamas.

Mis siis meelde jäi? Kõigepealt muidugi hinnad. Sõin muuhulgas ka oma senise teadliku elu kalleima hommikusöögi. Siis loomulikult ummikud. Lõputud… Täielik “kel suurem sel eesõigus” anarhia liikluses. Kui keegi tahab mulle veel väita, et kõige suurem anarhia valitseb Pariisis, Champs-Elyse’l Arc de Triomphe de l’Etoile ümbruses pole ilmselt Moskvas käinud. Endine “ma tean seda meest – me lahendame küsimuse” lähenemine kõigele mis puutub äri ja sellega seotud suhteid.

Aga kokkuvõttes – ma lähen peagi sinna tagasi. Nii asja pärast kui ka huvi pärast. Homme aga lennukisse ja Austriasse järgmistele kohtumistele.