10 things your IT guy wants you to know

  1. If you ask me technical questions please don’t argue with me because you don’t like my answer. If you think you know more about the topic, why ask? And if I’m arguing with you it’s because I am positive that I am correct, otherwise I’d just say “I don’t know” or give you some tips on where to look it up, I don’t have the time to just argue for the sake of it.
  2. Starting a conversation by insulting yourself (i.e. “I’m such an idiot”) will not make me laugh, or feel sorry for you; all it will do is remind me that yes, you are an idiot and that I am going to hate having to talk to you. Trust me; you don’t want to start a call that way.
  3. I am ok with you making mistakes, fixing them is my job. I am not ok with you lying to me about a mistake you made. It makes it much harder to resolve and thus makes my job more difficult. Be honest and we can get the problem resolved and continue on with our business.
  4. There is no magic “Fix it” button. Everything takes some amount of work to fix, and not everything is worth fixing or even possible to fix. If I say that you just need to re-do a document that you accidentally deleted 2 months ago, please don’t get mad at me. I’m not ignoring your problem, and it’s not that I don’t like you, I just cant always fix everything.
  5. Not everything you ask me to do is “urgent”. In fact, by marking things as “urgent” every time, you almost ensure that I treat none of it as a priority.
  6. You are not the only one who needs help, and you usually don’t have the most urgent issue. Give me some time to get to your problem, it will get fixed.
  7. Emailing me several times about the same issue in the same day is not only unnecessary, it’s highly annoying. Emails will stay until I delete them, I won’t delete them until I’m done with them. I will typically respond as soon as I have a useful update. If it is an urgent issue, let me know (see number 5).
  8. Yes, I prefer email over telephone calls. It has nothing to do with being friendly, it’s about efficiency. It is much faster and easier for me to list out a set of questions that I need you to answer than it is for me to call and ask you them one by one. You can find the answers at your leisure and while I’m waiting I can work on other problems.
  9. Yes, I seem blunt and rude. It’s not that I mean to, I just don’t have the time to sugar coat things for you. I assume we are both adults and can handle the reality of a problem. If you did something wrong, I will tell you. I don’t care that it was a mistake, because it really makes no difference to me. Don’t take it personal, I just don’t want it to happen again.
  10. And finally, yes, I can read your email, I can see what web pages you look at while you are at work, yes, I can access every file on your work computer, and I can tell if you are chatting with people on an instant messenger or chat room (and can also read what you are typing). But no, I don’t do it. It’s unethical, I’m busy, and in all reality you aren’t all that interesting. So unless I am instructed to specifically monitor or investigate your actions, I don’t. There really are much more interesting things on the internet than you.

Note: This article was not penned by me. I found it here. But, that blog has been deleted by the author. So I am recreating the post here. If anyone know the name of the actual author, please do let me know. I would be happy to give credits to him/her.
Via Java ME

10 things your IT guy wants you to know

Imev õhk. Made in Estonia.

Ma ilmselt olen enne ka siunanud Eesti Õhu saamatust. Eileõhtune Londoni reis tõstis aga Eesti Õhu täiesti uude dimensiooni. Aga kõigest järjekorras.

Kui olin tormisest Belfastist Londoni Gatwicki lennujaama jõudnud oli meeldiv tõdeda, et Tallinna lendu pole edasi lükatud. Šoppasin Katile tema karude kollektsiooni jaoks järjekordseid isendeid ja muud nänni ja jalutasin kohustuslikku “40 minutit enne väljalendu peate olema väravas” käsku meenutades 15. väravasse. Rahvast kohal murdu, lennuk ilmselt ääreni täis. Aga loogiline ju – munadepüha-eelne pikk nädalavahetus tulemas.

Kui umbes lennuki väljumiseni oli jäänud umbes 10 minutit teatas küsimiste peale väsinud ametnik valjuhääldi kaudu, et me ootame kedagi, kes tulevat Heathrow’st. Rahvas sumises natuke teemal “jälle Savisaar” ja “kuradi sead”. Ootamist lubati veel ca 10 minutit. Kui tunni aja pärast polnud veel midagi toimunud siis hakkas rahvas rahutuks muutuma. Ametnik teatas seepeale, et “nad” olla juba check-in-is. Veel mõne aja pärast laekusid jalutades mingid noored.

Kella seitsme paiku hakati lennukisse laskma. Surusime ennast istuma ja… ootasime veel pool tundi, sest “nende” pagas pidi ka ikka peale jõudma. Lõpuks, kui lennukisse olid jalutanud ka ilmselt nende noorte juhendajatest koosnev vanapaar hakkas lennuk liikuma. Keda, miks ja kelle palvel/otsusel lennukitäis inimesi poolteist tundi ootas jäi selgusetuks.

Peale esimese ohvitseri teadet laadis “näe, läks sutsu kauem, andke andeks” lendasime Tallinna poole. Ma iriseks veel ka seekordse teeninduse kallal aga olgu, lennuk oli tõesti ääreni täis ja peale selle olid mu naabril terve patakas meesteajakirju valmis varutud mida silmanurgast piiluda, seega ei virise.

Tallinnas hakkas mul tekkima kerge huvi selle kohta kuidas küll Eesti Õhk ja Tallinna lennujaam saavad hakkama peale lennujaama laienduse avamist. Miks? Sest 30 minutit peale maandumist polnud meie pagasist veel ei kippu ega kõppu. Läksin siis meie selja taga pagasiga tegelevate 4 noore lennuvälja töötaja käest küsimas, et kas see on normaalne. Sain vastuseks, et just läks välja Dubai lennuk ja üleüldse, Londoni oma oli väga täis. Ja see pole üldse nende vastutusala. Mulle anti visiitkaart ja paluti kaebus kirjutada.

Sõnaga, graafiku järgi Tallinnas kell 22:55 maanduma pidanud Londoni lennuk maandus kell 00.15. Lennuväljalt sain koos oma pagasiga minema kell 01:00.

Teate mis, mul on arvestades ülaltoodut paar küsimust:
* Nagu näha on miska legendiga võimalik kinni pidada Eesti Õhu lennukit kui su connecting fight hilinema kipub. Palun ka mulle see kontakt anda. Ja kui sellist kontakti ei jagata siis palun seletust kelle otsusega ja mis põhjusel pandi lennukitäis inimesi ootama hilinevalt reisilt laekuvaid kodanikke.
* Mis legendiga hakkab Tallinna lennujaam töötlema mõistliku ajaga pagasit uue laiendusega lisanduvatest väravatest kui ta ei saa praegustegagi hakkama.

Tänan ette vastuste eest.

Imev õhk. Made in Estonia.

Udune Albion, päikeseline Ulster

Järjekordne tööreis sai läbi. Sedakorda siis Inglismaal ja Põhja-Iirimaal. Londoni lähistel asuv Reading võttis meid vastu klassikalise vihmasabina ja uduga. Kuigi on tegemist Tartust suurema elanikkonnaga (ca 150 tuhat elanikku) asulaga pole Reading veel linna staatust saanud. Nii ta siis ongi “asula” ehk siis inglise keeli “Borough of Reading”. Aga see selleks.

Kogu Readingus käimine nägi välja hariliku tööreisi moodi: lennuk -> rong -> hotell -> koosolek -> rong -> lennuk. Seekordne oli vähemalt selle võrra erinev, et edasi lendasin Belfasti Põhja-Iirimaal. Muuseas, lendasin FlyBe nimelise firma abiga ja pean ütlema, et ütlemata mõnus lend oli. Tuliuus Embraer 195 tüüpi lennuk, meeldiv järjekordateta teenindus ja naeratavad lennukisaatjad. Ja “on time” mis muutub aina haruldasemaks.

Põhja-Iirimaal olin esimest korda, seega oli ütlemata mõnus ära kasutada lennuaegade sobimatusest tekkinud üks lisapäev kohapeal. Sobimatusest seetõttu, et Eesti Õhk ja Tallinna lennujaam ei suutnud kuidagi kokku leppida kas sel kolmapäeval ikka Londoni reis toimub või mitte.

Kuninganna kortee?֬? Belfastis Lisapäev aga andis võimaluse natuke ringi sõita, head toitu maitsta ja kuningannaga kohtuda… Just. Samal päeval oli parasjagu Inglise kuninganna ja prints Philip külastamas Belfasti. Ja miskipärast juhtus nii, et saime nende korteeži näha mitmel korral. Ja lõpuks oma liinnavaatamisbussiga ka kohalikku teleülekandesse sattuda… Igatahes, siinkohal ka pisike fotomälestus sellest.

Dublini ajalugu on muidugi traagiline. Praegune rahuaeg on kestnud umbes 10 aastat. Enne seda oli Belfast sisuliselt sõjaolukorras. 60′ lõpust kuni 1998 aastani kestnud ragistamine vabariiklaste ja lojalistide vahel, mida nimetatakse “The Troubles” oli sisuliselt kodusõda. Hukkus sadu inimesi, tapeti saadikuid ja rööviti kodu- ning välismaiseid tegelasi. Pommiplahvatused, tulistamine ja kontrollpostid tänavatel olid normaalsus. Masendav. Tegelikult ka.

Täna, peale 1998 aasta rahulepingut on Belfast kiiresti kasvav ja ehitav linn. Endise Harland ja Wolff’i laevatehase – kus muuseas ehitati Titanic – territoorium on täis kraanasid ja ehitusmehi. Linn on täis restorane ja pubisid ja neis pulbitsevat iirikeelset suminat ja lõbusaid inimesi. Muuseas, nagu mulle selgeks tehti on üks iiri pubi täis siis kui seisvate inimeste tõttu ei saa enam ust avada. Mitte aga siis kui istekohti enam pole. Õhtust sõime restoranis Bourbon Great Victoria tänaval. Soovitan soojalt, kiire teenindus, head toidud, veel parem atmosfäär.

Egas midagi. Kiire külastus andis põhjuse sinna tagasi minna. Nägemata jäid ju Belfastist ca 40 km kaugusel asuvad Giant’s Causeway lummavad vaated, kindlasti peaks ära käima ka Galway’s sealsel austrifestivalil mis kuulub kindlalt maailma parimate hulka.

Udune Albion, päikeseline Ulster

Masendav, lihtsalt masendav

Tänahommikune harilik marsruut Pärnu-Tallinn tuletas pigem meelde enesetapjate rallit. Täpselt sel hetkel (ca kell 8:00) kui hakkasin Pärnust liikuma algas tuisk. Poolel teel Märjamaale oli selge, et täna ma koosolekule õigeks ajaks ei jõua. Kiirus kukkus hariliku 100 km/t pealt ca 75-80-ni sisuliselt kohe peale Pärnust väljumist. Mis aga ei tähenda seda, et meie teedel nii harilikud kamikadzed kiirust oleks maha võtnud.

Ausalt, just mõni hetk peale seda kui ma möödakihutavaid autosid vaadates jõudsin mõelda, et täna mõni siin kabelimatsu paneb hakkas minu ees liikuv vanaldane Opel üritama möödasõitu veoautost. Hetk peale seda käis pauk, minust vasakul vajus vastu tulnud suur furgoonauto nagu aegluubis kraavi poole, kabiini esiosa kadunud. Paremale kraavi lendas laialilendavate autotükkide saatel Opel. Mu reaktsioon oli peaaegu automaatne – ohutuled peale ja kõrvalasuvasse bussipeatusesse seisma. Sama tegi minu taga sõitnud auto kust kaks meest samuti välja hüppasid. Kui jooksime läbi selle tuisu Opeli poole olin kindel, et tuleb meelde tuletada kõik mida eales olen esmaabist kuulnud. Opeli juurde jõudes märkasime, et selle esiosa polnud enam seal kus ta oleks pidanud olema. Pole ka ime – tegemist oli ju laupkokkupõrkega hinnanguliselt 100-110 km/t kiirusel.

Autost aga kakerdas välja noor neiu, kelle esimesed sõnad olid, “ma ei teadnudki, et sel masinal on turvapadjad…”. Tassisin tüdruku oma autosse, katsusin tal luud-liikmed üle ja soovitasin tal siiralt kirikusse küünal panna ja see päev oma teise sünnipäevana meelde jätta – tal polnud mitte kriimugi märgata! Helistasin politseisse, jätsin tüdruku oma autosse ja jooksin veoauto juurde. Seal seisis täiesti vigastamata veoauto juht kes siunas ennast, et ta ei jäänud Märjamaale seisma, nagu seda tuisku märgates algselt planeeris. Läksin tagasi Opeli juurde ja hakkasime koos seal oleva kahe mehega lahti ühendama akut kuna masinast tilkus kusagilt bensiini. Avastasime mootorilt gaasireduktori mis tähendas, et pakiruumis on gaasiballoon… Helistasin uuesti politseisse ja palusin saata ka päästemeeskonna, ise sõitsime ca 50 meetrit edasi.

Politsei jõudis kohale umbes pool tundi hiljem – selgus, et Kernus on maantee üldse kinni mingi suure auto avarii tõttu ning kõik olemasolevad politseijõud on paisatud seda seal lahendama. Saime šokis tüdruku koos tema asjadega kenasti politseiautosse. Jätsin oma andmed ja seadsin ennast just minekule… kui meie kõrvale keeras vastassuunast Mercedes, millest väljajalutanud vene aktsendiga kõnelev tšikk kukkus sõimama politseinikke selle eest, et ta pidi Kernu avarii tõttu ümbersõitu tegema ja kedagi polnud teda seejuures suunamas kust ja kuhu sõita… Vaatasin neid üllatusest sõnatult seisvaid politseinikke ja ütlesin neidisele päris südamest, “tead mis, mine p**se”. Istusin autosse ja enne teele keeramist jõudsin märgata politseinike tänulikku naeratust…

Kernu juures avarii taga ootavas ummikus seistes mõtlesin, et pole neid eestimaalastel viga midagi, noh kui paar ajukääbikut just välja arvata. Õnnetust nähes tulid paljud inimesed oma abi pakkuma. Paljud küsisid mööda sõites, kas abi vaja. Nende hulgas olid nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid. Polnud ei meile ega ka neile tähtis, mis keeles rääkis inimene kes võis abi vajada. Inimesed vajasid.

Tallinnasse, oma kontorisse jõudsin 4 tundi peale Pärnust väljumist. Ja teate mis? Kuradi hea tunne oli, et sain täiesti tundmatuid inimesi aidata.

P.S. Ah, et mis siis masendavat siinjuures? Seekord läks ju õnneks. Tõsi ta on, seekord läks. See tüdruk ilmselt ei kiirusta enam kunagi tuisus mööda sõitma. Miks aga seda just oma vigadelt õppima peab?

Masendav, lihtsalt masendav