Tänahommikune harilik marsruut Pärnu-Tallinn tuletas pigem meelde enesetapjate rallit. Täpselt sel hetkel (ca kell 8:00) kui hakkasin Pärnust liikuma algas tuisk. Poolel teel Märjamaale oli selge, et täna ma koosolekule õigeks ajaks ei jõua. Kiirus kukkus hariliku 100 km/t pealt ca 75-80-ni sisuliselt kohe peale Pärnust väljumist. Mis aga ei tähenda seda, et meie teedel nii harilikud kamikadzed kiirust oleks maha võtnud.

Ausalt, just mõni hetk peale seda kui ma möödakihutavaid autosid vaadates jõudsin mõelda, et täna mõni siin kabelimatsu paneb hakkas minu ees liikuv vanaldane Opel üritama möödasõitu veoautost. Hetk peale seda käis pauk, minust vasakul vajus vastu tulnud suur furgoonauto nagu aegluubis kraavi poole, kabiini esiosa kadunud. Paremale kraavi lendas laialilendavate autotükkide saatel Opel. Mu reaktsioon oli peaaegu automaatne – ohutuled peale ja kõrvalasuvasse bussipeatusesse seisma. Sama tegi minu taga sõitnud auto kust kaks meest samuti välja hüppasid. Kui jooksime läbi selle tuisu Opeli poole olin kindel, et tuleb meelde tuletada kõik mida eales olen esmaabist kuulnud. Opeli juurde jõudes märkasime, et selle esiosa polnud enam seal kus ta oleks pidanud olema. Pole ka ime – tegemist oli ju laupkokkupõrkega hinnanguliselt 100-110 km/t kiirusel.

Autost aga kakerdas välja noor neiu, kelle esimesed sõnad olid, “ma ei teadnudki, et sel masinal on turvapadjad…”. Tassisin tüdruku oma autosse, katsusin tal luud-liikmed üle ja soovitasin tal siiralt kirikusse küünal panna ja see päev oma teise sünnipäevana meelde jätta – tal polnud mitte kriimugi märgata! Helistasin politseisse, jätsin tüdruku oma autosse ja jooksin veoauto juurde. Seal seisis täiesti vigastamata veoauto juht kes siunas ennast, et ta ei jäänud Märjamaale seisma, nagu seda tuisku märgates algselt planeeris. Läksin tagasi Opeli juurde ja hakkasime koos seal oleva kahe mehega lahti ühendama akut kuna masinast tilkus kusagilt bensiini. Avastasime mootorilt gaasireduktori mis tähendas, et pakiruumis on gaasiballoon… Helistasin uuesti politseisse ja palusin saata ka päästemeeskonna, ise sõitsime ca 50 meetrit edasi.

Politsei jõudis kohale umbes pool tundi hiljem – selgus, et Kernus on maantee üldse kinni mingi suure auto avarii tõttu ning kõik olemasolevad politseijõud on paisatud seda seal lahendama. Saime šokis tüdruku koos tema asjadega kenasti politseiautosse. Jätsin oma andmed ja seadsin ennast just minekule… kui meie kõrvale keeras vastassuunast Mercedes, millest väljajalutanud vene aktsendiga kõnelev tšikk kukkus sõimama politseinikke selle eest, et ta pidi Kernu avarii tõttu ümbersõitu tegema ja kedagi polnud teda seejuures suunamas kust ja kuhu sõita… Vaatasin neid üllatusest sõnatult seisvaid politseinikke ja ütlesin neidisele päris südamest, “tead mis, mine p**se”. Istusin autosse ja enne teele keeramist jõudsin märgata politseinike tänulikku naeratust…

Kernu juures avarii taga ootavas ummikus seistes mõtlesin, et pole neid eestimaalastel viga midagi, noh kui paar ajukääbikut just välja arvata. Õnnetust nähes tulid paljud inimesed oma abi pakkuma. Paljud küsisid mööda sõites, kas abi vaja. Nende hulgas olid nii eesti kui ka vene keelt kõnelevaid. Polnud ei meile ega ka neile tähtis, mis keeles rääkis inimene kes võis abi vajada. Inimesed vajasid.

Tallinnasse, oma kontorisse jõudsin 4 tundi peale Pärnust väljumist. Ja teate mis? Kuradi hea tunne oli, et sain täiesti tundmatuid inimesi aidata.

P.S. Ah, et mis siis masendavat siinjuures? Seekord läks ju õnneks. Tõsi ta on, seekord läks. See tüdruk ilmselt ei kiirusta enam kunagi tuisus mööda sõitma. Miks aga seda just oma vigadelt õppima peab?