Järjekordne tööreis sai läbi. Sedakorda siis Inglismaal ja Põhja-Iirimaal. Londoni lähistel asuv Reading võttis meid vastu klassikalise vihmasabina ja uduga. Kuigi on tegemist Tartust suurema elanikkonnaga (ca 150 tuhat elanikku) asulaga pole Reading veel linna staatust saanud. Nii ta siis ongi “asula” ehk siis inglise keeli “Borough of Reading”. Aga see selleks.

Kogu Readingus käimine nägi välja hariliku tööreisi moodi: lennuk -> rong -> hotell -> koosolek -> rong -> lennuk. Seekordne oli vähemalt selle võrra erinev, et edasi lendasin Belfasti Põhja-Iirimaal. Muuseas, lendasin FlyBe nimelise firma abiga ja pean ütlema, et ütlemata mõnus lend oli. Tuliuus Embraer 195 tüüpi lennuk, meeldiv järjekordateta teenindus ja naeratavad lennukisaatjad. Ja “on time” mis muutub aina haruldasemaks.

Põhja-Iirimaal olin esimest korda, seega oli ütlemata mõnus ära kasutada lennuaegade sobimatusest tekkinud üks lisapäev kohapeal. Sobimatusest seetõttu, et Eesti Õhk ja Tallinna lennujaam ei suutnud kuidagi kokku leppida kas sel kolmapäeval ikka Londoni reis toimub või mitte.

Lisapäev aga andis võimaluse natuke ringi sõita, head toitu maitsta ja kuningannaga kohtuda… Just. Samal päeval oli parasjagu Inglise kuninganna ja prints Philip külastamas Belfasti. Ja miskipärast juhtus nii, et saime nende korteeži näha mitmel korral. Ja lõpuks oma liinnavaatamisbussiga ka kohalikku teleülekandesse sattuda… Igatahes, siinkohal ka pisike fotomälestus sellest.

Dublini ajalugu on muidugi traagiline. Praegune rahuaeg on kestnud umbes 10 aastat. Enne seda oli Belfast sisuliselt sõjaolukorras. 60′ lõpust kuni 1998 aastani kestnud ragistamine vabariiklaste ja lojalistide vahel, mida nimetatakse “The Troubles” oli sisuliselt kodusõda. Hukkus sadu inimesi, tapeti saadikuid ja rööviti kodu- ning välismaiseid tegelasi. Pommiplahvatused, tulistamine ja kontrollpostid tänavatel olid normaalsus. Masendav. Tegelikult ka.

Täna, peale 1998 aasta rahulepingut on Belfast kiiresti kasvav ja ehitav linn. Endise Harland ja Wolff’i laevatehase – kus muuseas ehitati Titanic – territoorium on täis kraanasid ja ehitusmehi. Linn on täis restorane ja pubisid ja neis pulbitsevat iirikeelset suminat ja lõbusaid inimesi. Muuseas, nagu mulle selgeks tehti on üks iiri pubi täis siis kui seisvate inimeste tõttu ei saa enam ust avada. Mitte aga siis kui istekohti enam pole. Õhtust sõime restoranis Bourbon Great Victoria tänaval. Soovitan soojalt, kiire teenindus, head toidud, veel parem atmosfäär.

Egas midagi. Kiire külastus andis põhjuse sinna tagasi minna. Nägemata jäid ju Belfastist ca 40 km kaugusel asuvad Giant’s Causeway lummavad vaated, kindlasti peaks ära käima ka Galway’s sealsel austrifestivalil mis kuulub kindlalt maailma parimate hulka.