Minsk oli seekord veelgi ilusam kui eelmisel aastal. Ehk oli asi selles, et ootamatu ilma soojenemine oli tänavale toonud arutu hulga tikk-kontsadel ja miniseelikuis neide… Või hoopis selles, et Tallinna ja Pärnuga võrreldes Minsk ideaalselt puhas linn. Või selles, et Eesti Õhk on pannud käima Tallinn-Minsk otseliini mis “kopp ees” muutujat tunduvalt vähendas. Mine sa võta kinni.

Kerge segadus muidugi oli. Naljatilgad meie seni kasutatud turismifirmast saatsid hotellibroneeringu koos lingiga hotelli saidile. Kummalisel kombel olid link ja broneering erinevatele hotellidele. Ja miskil arusaamatul põhjusel tühistas turismifirma meie kinnituse peale originaalse broneeringu ja broneeris meile lingitud hotelli. Ehk siis sõitsime paar tundi kahe hotelli vahel kuni paanikasse sattunud (kaotan kohe oma kliendid) firmajuht asjad Moskva (sic!) kaudu korda ajas.

Järgmisel hommikul liitusid meiega hommikusöögil… kaks klouni. Ütleme, et olin kerges hämmingus. Et miks? Seni kuni kohviga ennast konditsiooni ajasin ja aru sain, et on 1. aprill. Klounid aga hullutasid rahvast, parodeerisid kõiki kes ette jäid. Kõige rohkem muidugi Iraani sõjaväelasi, kes samas hotellis ööbisid. Kellele see aga suurt ei meeldinud. Eks kujuta ise ette moslemist sõdurit kellel pole mingit arusaamist 1. aprilli mõttest ning keda jälitab nägusid tehes kaks klouni…

Muus osas – asjad mida tegema läksime said tehtud. Ja natuke ka peale. Neli päeva tihedalt kohtumisi ja koosolekuid täis. Peale kõige muu veel lopsakad õhtusöögid erinevates restoranides. Minski restoranid on omaette teema. Ei mingit ülepingutamist. Stiilsed sisustused ja õhkkonnad. Puhtad maitsed ja meeldiv teenindus. ja no mitu korda ikka oma elu jooksul saad sa vastuse küsimusele, et mis arve oli, “pool milli”. Nende kohalikust rahast ja selle kursist ma ikka veel päris aru ei saa.

Ega kauaks õnnestu jääda, järgmine nädal kulub kuhjunud asjade korrastamiseks siis lennukisse ja jälle nädalaks minema. Ees ootavad Türgi, kohe peale seda Inglismaa ja ilmselt ka Iirimaa.