Ma arvan, et minu senine parim Itaalia köögi elamus on pärit Lucca lähistelt, Colle Verde “mäealusest” trattoria‘st. Sealne menüü sõltus just sellest mida sa tahtsid ja arveks toodi meile pika palumise lõpuks paberileht minimalistliku “6×10 EUR” reaga ja seda siis nii primi piatti, secondi piatti, dolci ja veini eest. Sealne Coniglio con Olive ehk jänes oliividega oli just täpselt see mida üks inimene endale ette kujutab parima Itaalia toidu peale mõeldes. Kogu elamuse tegi täiuslikuks Itaalia külarestoranile nii iseloomulik melu, musta riietatud krunniga kokaprouad ja lopsakas kohalik vein veiniklaasidest millest ükski polnud teisega sarnane.
Loomulikult, kui Ekspress kirjutas, et Tallinnas on nüüd võimalik seda sama emotsiooni proovida La Bottega restoranis oli plaan valmis – meie pisikese firma jõuluõhtusöök saab just seal toimuma.
Elamus oli, ütleme, meeldejääv. Või õigemini selline… tuleb meelde ja tekitab külmavärinad. Totaalne kaos ja korraldamatus. Toidud ja joogid mida saad “nautida” ainult menüüs. Jämedalt võttes umbes kolmandik toite menüüst olid “just otsa saanud”. Mulliga vett ja õlut polnud samuti. Kummaline olukord esmaspäeva õhtul ühes restoranis ja seda veel pehmelt väljendades.
Soovite veel emotsioone? Aga palun.
Kuivõrd see, et minu poolt väljavalitud grillitud sardiinid olid “otsa saanud” tellisin grillitud hiidkrevetid kappari-pesto kastmes ja sinna juurde lisandiks grillitud ja marineeritud köögiviljad. Krevetid saabusid kuid süüa neid ei saanud sest noad-kahvlid olid jäänud toomata. Kui umbes 5 minuti pärast toodi “tööriistad” siis mokaotsast teatati, et lisanditega läheb “no umbes 15 minutit veel”.
Maitseelamused? Kolleegi poolt tellitud grillitud T-luu steak ürdiseguga? Mahlaseks ja pehmeks ei saanud seda nimetada isegi parima tahtmise juures. Minu krevetid? Oh jah… Ainukese pisukese kiituse teenis meriahven acqua pazza kastmes.
Ja lõpuks, dolci. See, et sain proovida ilmselt minu elu vastikumaid tiramisusid ei tekita just sooje tundeid. Sorbet ei meenutanud millegagi seda õhulist imet mida sõi kuumal suvepäeval Firenze peakiriku kõrval. Üldiselt – katastroof. Sama arvas selgelt ka see seltskond naisi meie naaberlauast kes oma magustoitu läks mujale sööma.
Kokkuvõte? Lühidalt? Enne aastat ma sellesse kohta tagasi ei proovi tulla. Siis ehk… kui nad selleks ajaks veel alles on. Hetkel ei soovita seda kohta aga ka oma vaenlastele, whoever they might be.
Ja me räägime majanduslangusest ja restoranide vähesest külastatavusest… No ikka ei lähe küll kirvehinda maksma toidu eest, mis lõpuks hambad ristis kurgust alla läheb. Ega restoran ei müü ju toitu, vaid ta müüb elamust (toiduelamus, miljöö jms) – kui seda teha ei oska, siis on tõesti vaja uksed kinni panna. Isegi neid väheseid kliente ei suudeta normaalselt ära teenindada, siis millest me üldse räägime.
Kui Teie arvamusest La Bottegga kohta lugesin ei saanud aru Teie pahameelest. Minu arvates Te LIIALDATE. Sattusin samuti sinna just hiljuti sööma ja pean mainima üks toredamaid kogemusi üldse. Teenindus oli sõbralik ja toidud viisid keele alla. Ühesõnaga ei näe põhjust nii dramaatiliselt asja suhtuda. Justavatud restoranidesse ei tasu Teil siis sööma minna.(minu soovitus teile)
PS!Soovitan kõigil ise minna asja uurima!
Kalle, kas tagad, et restoran kompenseerib ebarahulolu “lollile, kes hoolimata keelust ikkagi läheb”?
Tundub, et Kalle tegeleb siin astroturfiga. Aga see selleks.
Eks odavamale kohale on kehva toitu/teenindust/etc kergem andestada, samas kallim hind peaks justkui garantiiks olema, et sellelaadseid pettumusi ei tule ja kui ikkagi peab pettuma, siis jääb mulje, et ise oled loll olnud ja “odava koha” endale kalli raha eest pähe määrida lasknud. Oi, kibedad on need pettumused.. Pärast tühja kõhuga, vihasena raisatud aja, raha ja närvide peale, lähed ikka kuskile kindlasse ja äraproovitud kohta
@d72
Tabasid märki 😉