Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama selles, et käisime Katiga nädalavahetusel Tartu lähedal Tõrvandis sealses päästekomandos. Algne idee oli läbida abipäästja kursus. Selleks, et oma klubi (ELRK) ekipaažidega Päästeametile appi minna kui neil abi vaja. Ja abi on neil ikka vaja.
Et miks selleks vaja koolitust läbida? Kas niisama ei saa appi minna? No ikka saab. Aga kui tahad aru saada mida see kutseline päästja mõtleb, kui ta palub endale masinast tuua “bogdanovi kolmelt sõrmelt neljale ülemineku liitmik, et saaks püksid ära ühendada” siis on ikka vaja koolitust… Muudest vajalikest tarkustest rääkimata.

Aga ega ma sellest tahtnud rääkida. Ma tahtsin rääkida muust. Kolm aastat tagasi võtsin ma sel teemal juba sõna. Tegelikult lootuses, et midagi muutub. Kui tookord olid minu väited esitatud baseerudes meediast pärit infole siis seekord on nad pärit isiklikest kogemustest mis ma sain nende kahe päeva jooksul Tõrvandis. Aga nüüd asjast.

Kas siis midagi on muutunud? Selle kolme aastaga? On. Palju on muutunud. Päästeamet on re-re-organiseeritud. Paljud komandod on kaotatud, allesjäänutele on vastutusala laienenud. Eelarvet on vähendatud ja inimesi on vähemaks jäänud. Tehnikat on lisandunud, kuigi aus olles ei aita see nii palju nagu vaja oleks. Sest inimesi ei jätku. Kuigi ukse taga seisab järjekord Päästekolledži lõpetanuid. Eelarve on kokku tõmmatud.

Mingite ametnike ja poliitikute arvates töötavad päästjatena robotid. Sest neile pole vaja koosseisulist psühholoogi. Mis siis, et just päästjad on need kes lõikavad välja laste kehad umbjoobes vanemate poolt põhjustatud avariides purunenud autodest. Nemad toovad kaldale uppunud vanuri. Nemad toovad põlenud majast välja selle, mis jääb järele vanast mehest ja tema surmani truuks jäänud koerast – just nagu eelmisel nädalavahetusel Tõrvandi komando piirkonnas juhtuski. Politseil on koosseisus psühholoog. Kuigi politsei ülesandeks jääb viia päästjate poolt hoolikalt pakitud kehad sinna kuhu vaja. Aga päästjad on ju robotid, miks neile hingeabi?

Ma ei väida, et politseil on psühholoogi vähem vaja kui päästjatel. Kaugeltki mitte. Aga ma tahaks kokku saada selle inimesega, kes otsustas, et päästjatel seda vaja pole. Miks? Sest ma tahaks talle öelda mida ma nägin nende muidu lõbusate ja meie, algajate abipäästjate üle lõhverdavate meeste silmades siis kui nad vaikides oma varustust pesid. Peale seda vanameest ja koera…

Ma tahaks veel kokku saada selle selle ametniku või poliitikuga kes otsustas, et Eestisse jääb just nii palju komandosid. Miks? Natuke matemaatikat. Normatiivide järgi peab päästeauto olema lahkunud minut peale häire saabumist (ja sõidavad ka, võtsime korduvalt aega). Samade normide järgi kulub keskmiselt iga kilomeetri läbimiseks minut. Lisaks veel minut kohale jõudes olukorra hindamiseks. Nüüd aga mõelge, kui kaugel on lähim päästekomando teie majast. Ja arvutage. Infoks: diivanile kukkunud küünlast tekkinud väike tulekahju kasvab normaaltingimustes 5-10 minuti jooksul tulemölluni kus temperatuur tõuseb üle 500ºC (suitsugaasid süttivad siis juba ise…). Ja mõelge ka sellele, keda te sõimama lähete kui kutse peale jõuab esimene päästeauto kohale 15 (teile tundunud aastapikkuse) minuti pärast. Ja sealt astuvad välja kaks pritsumeest. Sest rohkemaid pole valves. Eelarve rohkemat ei võimalda. Aga nad ju robotid, eks nad selle sõimamisega ka juba harjunud.

Et siis selle loo moraal? Paluge oma korteriühistul, firmal või muul asutusel korraldada õppepäev (või tund). Ja paluge lähima päästekomando abi selle korraldamisel. Nad tulevad. Ausalt, nad on kiiksuga, hea kiiksuga. Nad tulevad isegi nädalavahetusel. Ja siis jälgige, mida nad õpetavad. Ja soetage koju need vahendid mis teid õnnetuste puhul aitaks, need mida päästjad soovitavad. Sest päästjad ei pruugi jõuda õigel ajal, niiväga kui nad seda ka ei tahaks.

Ja veel. Olge head ja tulge appi kui ELF või päästeamet kutsuvad. Kui juba kutsuvad siis on neil tõesti abi vaja. Ja siis iga abikäsi loeb.

On the side note: Ma olen alati imetlenud seda kui elegantselt oskab Teet kõige keerulisemad küsimused seletada lahti lihtsas, igale inimesele arusaadavas keeles. Sarkastilises aga arusaadavas. Imetlen ka seekord…