Mõni aeg tagasi paluti mind esinema ametnike ette. Rääkimaks sellest kas üks ametnike vabandustest “raha pole” on ikka pädev. Eelpoolkõnelejad võtsid arutada muud vabandused – “seadused ei luba” ja “tehnoloogia ei võimalda”. Kokkuvõttev sõnum oli lühike – need vabandused on laisa ametniku vabandused.
Üks korraldajatest palus enne ürituse algust olla “ikka kriitiline ka”. Mõtlesin siis selle teema peale ja oma esinemist ette valmistades sattusin aasta taguse Margus Püüa artikli peale. Ja avastasin, et Margus on juba tükk aega tagasi välja toonud täpselt selle, millest kavatsesin isegi rääkida. Kriitiliselt.
Läbi eelarve on viimastel aastatel suunatud IKT sektorisse ca 500 miljonit igal aastal. Veelkord: 500 miljonit!!! Isegi minu, samas sektoris töötava inimese jaoks on need summad absurdselt suured. Ja olgem ausad, minu kui kodanikuni ei ole sellest suurt midagi teenusena tagasi jõudnud. Seepärast ka kodanik poliitikute poolt üleshaibitud e-Riigi kiitmisele käega rehmavad.
Tsiteerin siinkohal Margust:
Uuringud näitavad, et kuigi Eestis on loodud kümneid ja kümneid e-teenuseid, ei tea ega kasuta neid enamik inimesi. Õigemini – kasutatakse väga harva.
/…/
Kõige enam kasutavad inimesed avalike e-teenustena maksude deklareerimist. Kord aastas. Ja siis tuleb juba tükk tühja maad.
Miks siis nii? Mis siis valesti on? Raha ju ei paista puudu olevat. Margus vastab ka sellele:
/…/ Riigiasutustes puudub täna enamasti ka inimkompetents, mis oleks motiveeritud ja suutlik hakkama välja mõtlema teenuste kasutajate keskseid võimalusi, mida tuua ühiselt välja koos teiste neist sõltumatute eelarveasutustega. Puuduvad ka inimesed (üksikud fanaatikud välja arvata), kes võtaks ajada mingit muud asja kui see, milleks on neile antud raha ja milleks kohustab neid seadus.
Teenuste kasutajatekesksed lahendused? Mis see peaks tähendama, in layman’s terms? Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, et ARK-i ametnik käitus inimesena, vastutuleliku inimesena. Kogu tookordne, juhendaja tunnistuse taotlemine võttis aega umbes 3 nädalat. Sellest 2 nädalat võttis politseist vastuse ootamine. Selle kohta kas mul on mingeid liikluseeskirjade rikkumisi mis võiks välistada selle tunnistuse väljastamist. Nädalakese võttis kahekordne arstitõendi tegemine. Proovime siis mõelda Marguse soovitusel kasutajakeskse lahenduse peale ja vaadata kas see on võimalik.
Arstitõend tuli mul teha kaks korda, kuna arst ei pannud tähele, et mul on vaja just juhendaja (ja E kategooriat) lubavat tõendit. Küsimus oli lihtsalt linnukeste tegemises õigetele kohtadele. Kas arstlik kontroll ise erines? Ei. Kas seda tõendit saaks siis unifitseerida? Jah, saaks. Ja salvestada perearsti süsteemi kust ARK sellele ligi pääseks. Kas nii saab? No vaadake, autokoolid on oma IT lahendused seostanud ARK-i omadega nii, et autokooli lõpetanu andmed on ARK-ile kohe kättesaadavad. Enne kui neid andmeid seal pole ei lase ARK sind ka eksamile. Ju siis ikka saab?
2 nädalat politsei vastuse ootamist? Sama vastust mida politsei oma autost läbi e-Politsei süsteemi saab mõne sekundiga? Nalja teete või?
Mis siis segab sellise IT-lahnduse tegemist milles ma sisenen Paberivaba ARK-i ja taotlen seda juhendaja tunnistust. Oma ID-allkirjaga volitan ma ARK-i tegema päringut nii politsei kui ka perearsti andmebaasi vastava info kättesaamiseks. Ja tunnistus väljastatakse sekunditega mitte enam paberi peal vaid vastava märkega nii ARK-i kui ka politsei andmebaasi. Lihtne, kas pole?
Nagu Margus märkis pole ametnikud motiveeritud ega ka pahatihti suutlikud selliseid lahendusi välja mõtlema. Miks siis mitte anda võimalus eraettevõtlusele? Raha pole? Seadused ei luba?
Bullsh***!!!
Ülalpool kirjeldatud lahendus hoiab kokku raha riigile – pole enam vaja ametnikke kes neid taotlusi ja pabereid “töötlevad”. Inimesed hakkaksid kasutama IT lahendusi kui need on loodud kasutamiseks – nii kasutajaliidese kui loogika poolelt. Rääkimata veel ajast, pahatihti nädalatest, mis on kodanikule kokku hoitud. Milline siis võiks olla see mehhanism mis sellist PPP (Public-Private Partnership) võimaldaks?
No näiteks üks meie tellija, tõsi väljaspoolt Eestit, nõustus sellise lähenemisega kus mõõdistatakse seda kui palju suurenes meie IT lahenduse kasutamine ning kui palju vähenes teeninduskohtades klientide hulk vastava teenuse saamiseks. Kokkuhoitud rahast on piisavalt suur protsent meie tasu lahenduse väljatöötamise, uuendamise ja täiustamise eest.
Ah jaa, ma olin esinemises kriitiline, otsesõnu. Millega teenisin ära ametnike kollektiivse meelepaha ja tekitasin saalis vaat et plahvatusohtliku olukorra. Järelikult tabasin märki.
Minul jällegi tekkis Su lugu lugedes küsimus, et kes on siis Margus Püüa? Kas ta pole mitte riigi infosüsteemi kureerima määratud inime?
Üks asi on raha suunata, teine asi juhendada, kuidas seda kasutada tuleks. Pole juhendamist pole ka sihtotstarbelis kasu(tamist).
Ja veel: küll mul ajab sellesamuse keema jutt ja hala teemal “riigis on niipalju raha, aga näe ametnikud va lollid ei oska seda kasutada”.
Aga ole mees ja tule ise riiki teenima ja oma ideid rakendama, eks ole!
Margus on pikemat aega püüdnud tutvustada ideed, kus riik peaks olema teenuse ostja mitte selle omanik. Selline põhimõtteline muutus riigi IT-poliitikas ei ole pelgalt ühe, mistahes kui kõrge, ametniku suva. See eeldab poliitilist tahet midagi muuta, midagi paremaks teha. Ja loomulikult selle teemaga tegelevate ametnike tahet. Täna seda pole. Seda esiteks.
Kui täna riiki ja rahvast teenivad ametnikud eeldavad, et mõtlemiseks ja pro-aktiivseks olemiseks on vaja “kõrgemalt tulevaid juhtnööre” siis on meil asjad veel hullemad kui ma arvasin. Kui soovid juhendamist siis palun: “Ametnik, mõtle kuidas teha kodanikele riigiga suhtlemine lihtsamaks, kiiremaks ja meeldivamaks. Ja tee vastavad ettepanekud.“. Kas ülesanne on selge?
Palju aastaid tagasi küsisin ühe hea sõbra, Itaalias Riminis asuva hotelliketi omanikult, et kui ta alustas siis kuidas ta teadis milliseid teenuseid peaks üks hea hotell pakkuma. Tema vastas, et lihtne ju – viska pikali ja kujuta ette, et oled hotellis ja mõtle siis mida sa sooviks ühelt healt hotellilt teenustena saada. Tema pani oma mõtted kirja ja leidis võimalused kuidas need oma klientideni viia. Siis kuulas veel klientide soove ja lisas teenuseid. Nüüd on ta terve hotelliketi omanik.
Sinu vastusest võib välja lugeda, et sellist mõtlemist on meie ametnikelt palju eeldada? Et seda peaks nende eest keegi “juhendaja” mõtlema? Kui see on tõesti nii siis mina isiklikult ei soovi, et minu maksurahaga neid ametnikke üleval peetaks. Seda teiseks.
Hiljutised uudised andsid meile kõigile teda, et tõenäoliselt jäävad jahmatavalt suured EU SF rahad Eestil saamata kuna Eesti ametnikud ei suuda (ei taha, ei oska, ei viitsi – pick your choice) ette valmistada ja poliitikud vastu võtta nende toetuste saamiseks nõutud rakendusseadusi.
Eelpoolmainitud seminaril suutis saalist vaid üks inimene (meenutame, seal istusid ametnikud kes juhivad riigi IT-majandust erinevates ametkondades) meenutada hanget, kus arendaja oli välja arvutanud kui palju antud lahendus kodanike aega ja riigile raha kokku hoiab. Ülejäänud väitsid, et seda pole nõutud, pole vastavat metoodikat vms. Pane tähele – põhjendasid miks mitte mõelda ja teha paremini… Mul ajavad sellised ametnikud sellesamuse keema. Seda kolmandaks.
Mina olen enda teeks valinud ettevõtluse. Maksumaksjana on mul prerogatiiv nõuda ametnikult, et minu poolt makstud maksuraha kasutatakse võimalikult sihipäraselt. Ja kritiseerida ametnikku siis kui seda ei tehta. Olen meie abi pakkunud. Siiani on ametnikud leidnud põhjendusi mis seda mitte vastu võtta. Seda neljandaks.
@Metsapiiga
Näe, üks kontoritibi on siin ka suu lahti teinud ja tormanud barrikaadidele bürokraatlikku parasiitkonda kaitsma. Küllap on ikka valus lugeda, mida mitteametnikust kodanik teie paberimäärimisest ja “kooskõlastusringidest” arvab.
Oh, Kalju-Kalju, naiivseke:)
Vastus nagu ametnikult ikka…
Dear, could You be please more general?