Jätsime selja taha kuulsad White cliffs of Dover ja Prantsusmaal tagasi me olimegi. Otsustasime, et kiirteed jätame varuvariandiks ja tuijasime mööda kõrvalteid Šveitsi poole. Vahepeal muidugi pisikestest poodidest head-paremat ostes ja seda söögi- ja puhkusepauside ajal pugides. Enne reisi kodus küpsetatud must leib oli endiselt hitt nagu ka kodus soolvette säilituseks pandud Saaremaa või.
Kuna valdaval osal Euroopas ei kehti “igaüheõigus” – et võid metsa keerata ja telgi püsti panna kui märgid ei keela siis pidime ööbimiseks otsima kämpinguid. Ühe järjekordse öömaja leidsime täpselt Prantsusmaa ja Saksamaa piiril, Breisach am Rhein linna naabrusest Reini jõe saarelt. Nii me siis öö seal veetsimegi, üks telgikinnitus ühel, teine teisel pool piiri. Piltlikult loomulikult.
Šveitsi piiril, meie ainukesel piirikontrollil tundsid piirivalvurid huvi masina katusele kinnitatud kauba vastu. Kergelt kaheldes, kas see ikka autole mõeldud on. Ja Šveitsis me korraga olimegi. Esimese asjana oli meil loomulikult vaja leida üles koht kust saab nende kuulsaid saiakesi. Esimene bensiinijaam mis teele jäi pakkus just ahjust tulnud sooje saiakesi ja veel ühe vaatamisväärsuse – gaasigeneraatoriga auto. On ikka inimesel tahtmist ja ettevõtmist peab ütlema. Ja mina arvasin, et Land Rover Defenderi omanikuks olemine on juba äärmuslik 🙂 Aga kelmikas oli see auto küll, kütusevaru katusel ja gaasigeneraator autopäras…
Šveits on ikka mõnus koht. Isegi vangla millest me mööda sõitsime paistis meeldiv olevat. Vähemalt väljaspoolt. Ja lehmad kannavad neil tõesti neidsamu kellasid mida me muidu ainult suusavõistluste ajal raja ääres näeme/kuuleme. Ja mäed… Mäed algasid…
Mingil hetkel paistis Liechtenstein nii kutsuvalt lähedal olevat, et keerasime nina ka sinnapoole. Piir oli, ütleme märkamatu, korraga suunas tee juba pealinna, Vaduz’i poole. Turnisime siis ikka ülespoole ja ülespoole, vaatasime losse ja kindlusi ja siis alla tagasi… Ja otsa see Liechtenstein saigi 🙂
Ja siis algasid Alpid tegelikult. Ja meid ootas San Bernardino mäekuru.